Aeg lendab ikka nii kiirelt ning mitte kuidagi pole jälle leidnud seda aega, et midagigi kirja panna. Olen nüüd ennast veidi kokku võtnud ja üritan kirja panna oma Norra reisist.

Nadudin oma puhkuse viimaseid päevi ning nagu mul ikka kombeks on siis pean ma kuhugi ka reisima. Seekord ei olnud sihtmärgiks Läti ega Soome vaid sai ikka päris välismaale mindud, Euroopa liidust välja ning isegi Schengeni viisaruumist välja. Nagu ennem uba mainisin siis see tore Norra sai jälle ülevaadatud, seda siis neljandat korda. Riik millel on äärmiselt imeline loodus oma mägede ja fjordidega, lihtsalt istuks kusagil künka otsas ning jõllitaks neid mägesi, loomi ning muidugi merd. Esimest korda elus sain aru mida inimesed mõtlevad kui nad lähevad elus esimest korda mereäärde ning naudivad selle lõhna. Tallinnas kui kõnnid mööda Pirita promenaadi siis peale vetikate pasahaisu ei midagi tunda. Jalutades Norra mereääres siis on tõepoolest tunda mõnusalt värsket ja veidike soolast mere lõhna.

Ilmselt mu õele, kes siis Norras elab, on tekkinud väike väljakutse mida meiega peale hakata. Esimesel korral on ju väga lihtne kui näitad ümbrust ning kõik tundub uus ja lahe. Mida külastus edasi siis seda keerulisemaks see läheb. Seekord sain paar päeva ennem lendu sõnumi, et pean matka jalatsid kaasa võtma. Kuna mul otseselt matkamiseks saapaid pole siis panin kohvrisse tavalised jooksu tossud. Käravad need kah, arvasin mina. Kui lend oli juba seljataga siis selgus, et matk on Preikestolen kaljule. Otseselt polnud sellest midagi kuulnud, aga kodus arutades sain infoks, et sinna ronimine kestab kusagil 2,5-3 tundi ning tagasi sama palju. Muidugi oleneb kui palju seda rahvast on, kuna osades kohtades olevat vahed üsna kitsad. Eks ma panin ennast vaimselt juba eelmisel õhtul valmis, aga hirm oli ikka sees kõll.

Hommikul oligi meil kella viiest äratus ning kuuest olime juba autos ning teel. Ilm oli vihmane, tuuline ning üsna jahe. Polnud just eriti suur tahtmine mägedesse turnima minna. Kuna ma pole suhkrust, et vihmaga ära sulaksin siis ei hakanud jonnima ning hambad ristis läksin kaasa. Kahju oli ainult, et pilte ei saanud nii palju teha kui oleks tahtnud, aga see selleks. Kohale jõudes oli parkla üsna tühja võitu mis tähendas ainult seda, et rohkem ruumi on ronimiseks.

Rajal olles ei olnud me rohkem kui paarkümmend meetrit kõndinud kui mu õde avastas, et tema telefon on jäänud autosse. Muidugi valis saatus just minu selle ohvriks kes pidi koos temaga sellele järgi minema. Samal ajal teised jätkasid rahulikus tempos matka ning meie jooksime neile järgi. Mingi hetk hüüdsime, et palun oodake meid ka järgi, mida siis ka viisakusest tehti. Sel hetkel kui me teistele järgi jõudsime hakkas ka kohe edasi liikumine. Meil õega oli mõlemal kopsud koos ja hingamine oli üsna vaevaline. Me ikkagi jooksime üsna järsust kallakust üles. Muidugi me siis ka liikusime koos teistega edasi, kuna polnud valikut. Vahepeal jäi vihma sadu hõredamaks siis mingi hetk tuli teda jälle rohkem. Mõned kivid olid äärmiselt libedaks muutunud ning mõned kivid üldse logisesid. Just need logisevad kivid tekitasid veidi hirmu kuna nõnda saab väga kergelt oma jala välja väänata.

Meie tempo oli ikka korralikult kiire. Üsna raske oli jälgida kuhu sa astud ning korraks seisma jäädes, et nautida vaadet, olid teised ees läinud. Üsna pingesse ajas see kuna me ei tulnud ometigi aja peale üles ronima vaid ikka mõnusat aega looduses veetma. Mööda minnes sain mõned pildid isegi tehtud kui väike viie sekundiline puhkepaus oli. Kuna meil oli vaja õega ikka veiderdada ning oma Kim Kardashiani nalju teha, kuna nende trepi astmetega saab kena kanni omale, aga mingi hetk olime jäänud kahekesti. Kiirelt edasi liikudes märkasime kahte inimest meie ees ning õde hüüdis neile, et meid ka ootaks. Sellepeale ees olevad inimesed sekundiks peatusid ning vaatasid taha ja koheselt hakkasid edasi liikuma. See tundus nüüd küll neist äärmiselt ebaviisakas. Ise jooksevad eest minema ja nüüd ei viitsi oodata ka. Tegelikult selgus, et need olid hoopis suvalised võõrad kellel mu õde käskis oodata. Lõpuks olime meie need ebaviisakad kes lihtsalt neist mööda kõndisid. Ise käsime ennast oodata, aga nendeni jõudes kihutame mööda.

Tippu jõudes tabas meid see hetk kus soojaks tehtud keha jahtus maha ning siis saime alles aru kui külm ões tegelikult on. Kui normaalsed inimesed seda rada läbivad 2,5-3 tunniga siis meil läks selleks kusagil 1,5 tundi. Ilmselt oli kellelgi eesmärgiks mitteametlik Guinessi rekord sooritada. Vaade mäe otsast oli muidugi imeline ning kogu see vaev ja ronimine oli seda kõike väärt. Saime ka väikse pikniku mäe otsas teha ehk siis tehniliselt me ronimsime sinna hommikusööki sööma. Umbes sel hetkel kui meil olid punnud täis söödud jäi ka vihm järgi mis oli vägagi positiivne. Ka hakkas vaikselt päike pilve tagant pai tegema. Seega allaminekul sain ka oma kaamera kotist välja võtta ning ka mõned klõpsud teha. Muidugi oli meile vastu kõndimas ikka päris korralik rahvamass, tekkisid ka esimesed ummikud. Vahepeal saime aru miks peaks seal ronimiseks olema just matka saapad. Kuna mäed muutuvad vihmaga libedaks siis jooksutossudega kipud käpla käima. Oli ka mul nii mõnedki korrad jalg alt ära libisemas ning osad lasid ka mööda mägesi liugu mis ilmselt polnud just valutu tegevus.

Alla minnes oli üsna humoorikas vaadata neid üle keskmise suuruse kehaehitusega inimesi kes juba esimesel sammul hingeldasid ning higi ojadena voolas. Te oodake veel selle higiga, see alguses on nagu lumme kusta. Kindlasti ma soovitan kõigil see äge matk ära teha kuna selle lõpus oled sa iseenda üle äärmiselt uhke. Kunagi uuesti Norra naastest on juba soolas uus väljakutse minna Kjeragboltenile. See pidi kaks korda raskem teekond olema ning ilmselt pean veidi rohkem trenni ennem tegema. Mina olin vist ainuke kellel järgmine päev lihased ei valutanud ehk siis trennist on ka mingit kasu. Kes veel ära pole tüdinenud siis edasi minnes on ka mõned pildid.

DSC_1969DSC_1995DSC_2003DSC_2004DSC_2057DSC_2090DSC_2104(1)DSC_2105DSC_2110DSC_2118(1)DSC_2168DSC_2179

Advertisements

Üks kommentaar “[467] Preikestolen – matk maailma lõppu

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s