Olen tirimas ennast sellest blogimise august välja ning üritan ka mõned read kirja panna. Blogiauhinnad on ikkagi häälestus faasi jõudnud, aga mina siin pole üldse bloginud. Shame on me! Vaadatakse, et mul mingi surnud blogi siin juba.

Kuna täna ikkagi olid pühad siis ei viitsinud ma niisama kodus passida ja paksuks ennast süüa. Saime Kristiniga paika pandud ühised plaanid, et külastame seda Saku Suurhalli kus on brändi kaupade outlet vms. Muidugi oli eesmärk lisada asjale ka tervislikust ning otsustasime sinna jalgsi minna. Jalgsi Pelgulinnast, aga kuna minul on neid samme vaja rohkem juurde saada siis ma põhimõtteliselt kõndisin jalgsi tema juurde ning siis oli mul juba kümme tuhat sammu täis. Mõnus jalutuskäik mööda Põhja-Tallinnat.

Kui aus olla siis minu üks eesmärk oli samme juurde saada, aga samas tahtsin ma ka külastada Arsenali keskust, sest sealt saab häid kaneelirulle. Mul on mingid viimased kolm või neli nädalat olnud söögiga korralikult tujud. Vahepeal avastasin ma endale halvaa mida pole ma kindlasti üle kümne aasta söönud. Ehk mõni halvaa kook on kurgust alla kukkunud, aga paljast halvaad pole söönud. See isu sai paari päevaga täis söödud ning ilmselt kümne aasta pärast kohtun temaga uuesti. Järgmisena nägin videot youtubis kus tehakse neid õigeid kaneelirulle mis on ikka pärmi taigna ning korraliku mandiga. Peale videot oli mul kindel soov neid saada. Pagana päralt on poodides müügil ainult lehttaigna käkerdised mis pole see mida mina soovin. Võimalus oleks ka ise teha, aga siis saab neid terve kilo ning nii palju ei taha sisse uhada neid. Lõppude lõpuks ma leidsin Arsenali keskusest eelmine laupäev Kalamaja pagarid kes teevad neid õigeid rulle. Täna oli minu kindel soov ennem Kristini juurde minemist neid endale jälle osta. Oi kui mõnusad need ikka olid.

Alustasime siis oma teekonda mööda Stroomi randa ning liikusime mööda mereäärset teed suurhalli poole. Kuna väljas ikkagi ilus ilm siis rahvast oli mega palju. Minul oli ikka kaamera kaasas, et teha vägevaid pilte, aga sellise rahva sees ei saa midagi peale rahva pildistada. Kuna seal rahvus venelane on tugevalt ülekaalus siis oli ikka üsna muhe vaadata kuidas riietumis stiilid olid ikka seinast seina. Kultuuri šokk mulle, moelava neile. Vahemaa mis oli pelgalt neli kilomeetrit läks kiirelt ning nõnda me juba astusime suurhalli sisse ning minul oli ikka väike üllatus kui suur laat see oli. Ei olnud varem sellel üritusel käinud ning otseselt polnud aimu kui suurest outletist jutt käib. Kauba valik oli ikka mega suur ning juba eemalt nägin omale lemmik brändi – Vans. Kuigi esmalt tundus see olevat Sportlandi alas siis ikkagi oli neil kahel aed vahel ning ma kohe suure hooga jooksin sinna.

Otsisin ikkagi old skool jalatseid, aga ei silmanud ühtegi sellist mis värvi poolest kõnetaks mind. Vaadates erinevaid mudeleid leidsin lõpuks sellise mis mulle endale meeldis ja Kristin ütles ka, et kohe näha minu omad need on. Nõnda ma seal veel riideid vaatasin, aga pettumuseks polnud just palju Vansi riideid. Maksin oma jalatsite eest ära ning liikusin eluga edasi. Kuid järgmisena olime Denim Dreami outletis kus oli ilmselt kõige rohkem rahvast. Seal leidsin endale ühe pusa ning Kristin soovis, et ma korra prooviksin endale pükse jalga mida ta oma elukaaslasele soovis osta. Hind oli 15 euri, aga nii igaks juhuks võiks proovida. Kuna ma nagunii läksin oma pusa proovima siis võtsin need püksid ka kaasa. Alustades pükstest siis toppisin oma esimene jala sisse ning kanna juures tundsin, et natukene nagu peaks läbi suruma. Okei, tegelikult peab seda ikka päris tugevalt tegema. Edukalt surusin ühe jala läbi ning teist jalga surudes hakkasin mõtlema, et sisse suruda on neid lihtne, aga kuidas ma selles väikses kabiinis leian selle ruumi välja sahkerdamiseks. Nõnda ma teist säärt ei julgenud läbi suruda vaid tegin kiirelt pildid ära.

Pildid said tehtud ning aeg oli püksid jalast võtta. Mis see õnnestus kergelt või? Kindlasti mitte. Proovisin sikutada, sakutada, võtsin soki ära, aga ei midagi. Tunnen juba kuidas teised mõtlevad imelikult kuna ma peksan seda kabiini ning higi hakkab ka vaikselt jooksma. Lõpuks oli mul nii poogen, et tõmbasin püksi tagurpidi ja tuimalt sikutasin. See oli üks mu elu hirmsamaid momente kuna vaikselt juba kuklas tiksus paanika Kristjan kes korrutas mulle, et need püksid pean ära ostma, sest ainult kääridega saab nendest välja. Välja ma nendest sain ja andsin Kristinile teada, et need püksid ei kõlba kusagile. Veidi eemal leidsin, aga mina veel ühe poe kes Vanse müüvad ning seda veel odavamalt kui eelmine pood ja ilmselgelt mul oli vaja üks paar lisaks osta. Olen juba sügisest saati omale odavama poolseid otsinud, aga tulutult. Miks ma just odavaid jahin? Ma kõnnin nii palju ringi, et tald lihtsalt kohe läheb siledaks. Alles märtsis ostetud jalanõud on juba oma siledust saavutamas. Kulub marjaks ära kaks paari siis ei pea ehk see aasta enam uusi jalavarje otsima.

Selle postitusega ma tervitan ennast tagasi aktiivsesse blogimis ellu ning tuletan meelde, et käes on aeg valida parimat blogi ning teen ka mina endale siis promo. Valides mind tõstad esile meeste blogisi ning kindlasti ma sooviks vähendada palgalõhet meie ilusas riigis ning miinimumpalga tõus ja hinnaalandused massidesse. Nali naljaks, kusi kaljaks, aga mina olen siis eluliste blogide kategoorias kus on alla 5000 lugeja kuus 😉 Viska mulle oma hääl ning saame sõpradeks.

Hääletamine

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s