Kevadised ilmad on ka mind toast välja peksnud ning seda olengi teinud koos oma ustava kaameraga kes mind kunagi alt ei vea. Kui siis olukordades kui ma ei oska teda kasutada, aga ilmselt on see siis ikkagi minupoolne viga.

Kuna siin Tallinna ümbruses on üsnagi palju avastamist siis mõtlesin pikalt kuhu minna. Olen oma tiirudega läbinud Kadrioru parki ning Lasnamäge, aga ei oska kuidagi kuhugi edasi minna. Lõpuks mulle jäi silma Paljassaare poolsaar. Huvitava ajalooga koht mis ei asunud google mapsi arust just väga kaugel minu kodust. Kui eeltöö näitas, et jalutades on sinna seitse kilomeetrit siis mõtlesin, et ju pole midagi erilist. Hakates sinna jalutama siis mingil maal täitus juba seitse kilomeetrit, aga lõppu polnud ikka näha. Sai ka vaikselt kaheksa kilomeetrit täis ning ka siis polnud sihtmärki näha. Kui hakkas täituma üheksas kilomeeter siis tundus, et minu sihtkoht paistab. Muidugi ei mõelnud ma seda olukorda päris täpselt läbi, ma ju võin sinna kohale ilusti jõuda, aga eesmärk on ka poolsaarel ringi tuuseldada ja otsida endale pildistamis materjali.

Tegemist oli ühe äärmiselt mõnusa laupäevaga ning rahvast oli ikka korralikult väljas. Kummaline vaatepilt oli näha kuidas metsa veerule on inimesed oma laagri püsti löönud ning grilli küdema pannud. Seltskonnaga istutakse selle ümber ja räägitakse juttu. Oleks see grill siis kusagil vaikselt omaette küdenud, aga ikka kohe jalutusraja kõrval. Korra tekkis mul kahtlus kas ma ikka saan sealt läbi või see ongi broneeritud seltskonna grillpeole. Sain ikkagi nendest mööda ning läksin mereäärde oma klõpse tegema ja sealt edasi algas ka puidust teerada mida mööda oli äärmiselt mugav liikuda. Muidugi minusugune fotohaige inimene ei püsi just väga kaua sellepeal vaid vaja igast nurgast pilte teha ja otsida loomi keda enda ohvriteks kuulutada. Käisin mingi maa ära ning siin tundsin, et minu selg on hakanud hirmsat valu tegema ja sellega pidin kahjuks oma poolsaare külastuse pooleli jätma. Ei tea kas seljakott oli valesti seljas või mingi muu probleem, aga andsin endale laupäeval lubaduse, et ma tulen siia tagasi.

Nõnda ka läks, esmaspäeval oli mul vaba päev ning taaskord oli üks äärmiselt mõnus soe ilm ning mina seadsin seekord ennast sinna koos autoga. Ei hakanud siin ennast kurnama miljooni kilomeetrise rännakuga. Pean tunnistama, et parem osa jäigi mul eelmine kord vaatamata ja õnneks ma otsustasin seda mitte teha. Ilmselt poleks ma oma seljavaluga seda just eriti nautinud ning oleksin kõigest kiire läbijooksu teinud. Muidugi olen ma ikkagi liiga palju õudukaid lugenud, et üksi sellises kohas ringi trippida. Kuna tegemist on mingil määral militaarselt seotud kohaga ning kõndides olid mõlemal pool rada betoon postid kus osadel oli veel teradega traataed vahel siis see pani ikka fantaasia tööle. Noo peamine mõte oli see, et NSVL mingid arstid tegid ilmselgelt siin inimkatseid kodutute eestlastega ning nüüd on nende järglased siin inimesi söömas. Ilmselgelt on kogu see fantaasia tulnud filmist Vale Pööre ning üsna kindlasti sigitavad nad ka omavahel järglasi mis teeb nende välimused veel hullemaks.  Seega jah, ma ei hakanud oma rajast väga metsa poole kõndima.

Küll aga oli vaja ühel pimedal mehel, kes alles harjub oma silindriliste klaasidega, minna mööda kive ronima. Muidugi oli vaja ronida ka Valge torni varemtele, sest peab ikka kõike nägema, aga alla saades oled nagu hunnik sitta. Prillidega on keeruline ning ka ilma prillideta on keeruline, seega oleksin peaaegu sinna Valge torni varemele jäänud. Muidugi pärast oli suur soov ennast kividel ära tappa. Vähemalt kolm korda oleksin ma näoga kividesse lennanud. Olen üsna kindel, et kuulun ka vist sinna umbrohu alla mis mitte kuidagi hävineda ei taha. Kae õudu, ma olen enda vanaemasse kes juba ennem minu sündi hakkas meil ära surema, aga siiani püsib täie tervise juures, tema õest ei hakka ma rääkimagi kuna see vist saab juba varsti vanemaks kui Jeesus. Olgu kuidas selle perekonna on siis liigume edasi ikkagi minu juurde, see blogi räägib siiski minust. Esmaspäeval oli peale minu ka teisi hingelisi sinna ära eksinud ning üks tädike koos oma mehega jalutas mulle vastu ning mees nii muuseas teretas mind. Mina ikka viisakusest ütlesin tere vastu, aga veidikene tõmbas kinni. Kas ma peaks teda teadma? Kas see võiks olla mingi maskeeritud abiline nende inimkatsete värdidele? Seda ma kahjuks teada ei saagi.

Ringi liikudes nägin ma igasuguseid erinevaid objekte mida endale koju tassida. Mõned asjad endale, mõned asjad ka vanematele hoovi, aga tegemist on siiski hoiualaga siis pole ma kindel kas rannaäärest võib erinevaid vigur palke koju tassida. Kuna kevadel ikka tassitakse pajuoksi tuppa siis isegi nende murdmine tundus suur kuritegu, aga ilmselt ma linnualalt okste võtmisega nende elukeskonda väga ei riku. Kuid samas tuletab see mulle meelde minu algklassi õpetajat kes ükskord küsis minult:” Sina murrad ühe oksa siis sellest ei juhtu midagi hullu. Kuid kui teised võtavad sinust eeskuju ja murravad ka endale põõsa küljest oksa siis pole lõpuks enam põõsast millelt võtta üks oks.” Päris kindel ma selles ülesehituses enam pole, aga mõte on igatahes sama, et üks inimene võtab siis pole hullu, aga kui kogu Tallinn tuleb neid oksi endale virutama siis ilmselt pole enam lindudel kusagil pesitseda.

Kui ma kunagi suudan oma julguse kokku koguda või õnnestub mõni ohver leida kes minuga kaasa tuleb siis ma külastan ka metsas olevaid varemaid. Pigem ei ole vist asi julguse taga vaid kui midagi juhtub siis oleks vähemalt mingi võimalus, et keegi suudab abi kutsuda. Minu telefonis olev Siiri ei pruugi väga abivalmis olla kuna ühe korra on ta suvallisel hetkel minu vestluskaaslasele teatanud:”I’m sorry, I cut you off.”

Kui te juba siiani seda siin loete siis kirjutan ka veidi Paljassaare huvitavast ajaloost kuidas kaks saart said üheks poolsaareks ja seda ikka tänu inimestele.

Esimesed teated Paljassaare kohta pärinevad 13. sajandist, kui tänase Paljassaare asemel asetsesid väiksed Karli saared, mis hiljem liideti inimtegevuse tagajärjel mandriga. Sõjasadama rajamise käigus täideti saartevaheline piirkond materjaliga, mis saadi sadama süvendamisel. Tegevuse tulemusena kujunes Paljassaare poolsaar sellisel kujul, nagu täna seda teame.

Poolsaare nimi tuleneb sellest, et seal olid puude kasvamiseks kehvad tingimused. «Paljassaare nimetus on üsna vana, viidates sellele, et seal ei kasvanud peal suuremat metsa, vaid saared olid üsna lagedad,» selgitas arhitektuuriajaloolane Oliver Orro poolsaare nime päritolu.

Uhke militaarajalugu

Eesti Entsüklopeedia andmetel on Paljassaart kasutatud karjamaana, Vene laevastiku laskepolügoonina ning Peeter Suure merekindluse rajatiste asukohana. Erinevatel andmetel on saart asustanud põhiliselt kalurid, kuid hiljem on sinna elama toodud punaväelasi.

Saartel on asetsenud nii mõnigi suursugune militaarobjekt, millest näha üksikuid märke tänaselgi päeval. «Sinna ehitati 18.-19. sajandil üks igavene uhke ehitis, mida nimetati Tähtkantsiks. Sellest praegu enam midagi järel ei ole. Uhke ehitis oli ka Valge torn, mis ehitati 19. sajandi esimesel poolel. See oli küllaltki suure läbimõõduga iseseisev kindlustorn, meelevaldselt öeldes midagi Paksu Margareeta sarnast,» sõnas Orro.

Orro sõnul kaotas Valge torn oma sõjalise tähtsuse õige pea ja Krimmi sõja ajal ta purustati, sest kardeti rajatise langemist vaenlase kätte. Hiljem kasutati torni õppustel sihtmärgina, mistõttu on temast täna järel vaid väheldased varemed. Praegu näeb see pealtvaates välja nagu üks suur küngas või mätas, kuid maa all on päris palju omaaegseid ruume säilinud.

Täna on üks suuremaid vaatamisväärsusi poolsaarel Katariina kai, kust avaneb Tallinna kesklinnale üks ilusaimaid ja romantilisemaid vaateid. Orro sõnul on Katariina kai üks osa lõpetamata sõjasadama projektist, mille tähtsust näitab see, et rajatisele pani nurgakivi vene tsaar Nikolai II isiklikult.

Võrdlemisi hästi on säilinud poolsaare tipus olevad suurtükipatarei hooned, mille võimsaid betoonseinu on tänagi külastajatel võimalik imetleda. Hooned on rajatud I maailmasõja paiku.

Aarete saar

Paljassaarelt võib leida aardeid. 1962. aastal Harri Moora toimetatud arheoloogilise kogumiku andmetel on Paljassaarelt on leitud 127 münti; nendest 97 saksa, 19 anglosaksi, 8 araabia ja 2 bütsantsi päritolu. Mündid leiti 1926. aastal mere äärest 0,3 meetri sügavuselt, need olid kahe kõdunenud puuvaia vahel.

Aardeks võib pidada ka Paljasaare loodust ja linnuriiki, mida saab vaadelda saarel asuvast vaatlustornist. Paljassaare taimestik on väga mitmekesine ning seal kasvavad mitmed kaitsealused taimed. Paljude veesilmadega roostik ning kiviklibune maastik meelitab poolsaarele loomi ning linde. Kevadel esimeste soojade ilmadega näeb poolsaare looklevatel radadel sageli rästikuid, kes on päikese intensiivistudes aktiveerinud.

«Paljud arvavad, et seal on hirmus palju lõhkekehasid, kuid seda paika on kõvasti demineeritud ja väga ohtlik seal ei ole. Kõige ohtlikumad asjad on seal rästikud, keda on palju. Selle asemel, et miine karta, peab seal rästikuid kartma,» nõustub Orro.

Orro sõnul on Paljassaare kesklinnale lähim koht, kuhu marjule minna. «Seal on teatud kohtades hirmus palju vaarikaid, see on kesklinnale kõige lähemal olev vaarikakorjamiskoht,» kergitab Orro saladuskatet.

Poolsaart rikastavad vanad sõjaväerajatised ning selle tipus asetsev suur betoonist tsistern. Uljamad poolsaare avastajad võtavad südame rindu ning ronivad metalsest redelist üles, et saada ilusat vaatepilti merele ja linnale. Poolsaar on hea koht matkamiseks ja jooksmiseks, sest ranna ääres lookleb ilusaid vaateid pakkuv rada.

DSC_0005DSC_0041DSC_0075DSC_0130DSC_0130-1DSC_0164DSC_0183DSC_0227DSC_0231DSC_0243DSC_0244DSC_0246DSC_0255DSC_0256DSC_9883DSC_9894DSC_9927DSC_9937DSC_9946DSC_9965

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s