Olen nüü ennast veidi siin tagant utsitanud ning ühe postituse kirja pannud. Ilmselt ei tasuks ikkagi kohe alguses siin nii rõõmsalt hõisata, aga loodame, et ikka jõuan omadega lõpuni.

Vahepeal olen siis ikka trenni teinud ja ikka välismaal käinud. Minu reisid Eesti ja Soome vahelt kestavad ikka edasi. Kuigi mul endal on juba veidi imelik seda nii tihti teha. Siiski ma ei pääse sellest mitte kuidagi, aga elan siiski õnnelikult lähedal ning ainult sadamasse saamine on mure. Ennist oli ikka vaja Pärnust pealinna sõita. Sai siis tehtnud Annikale väike suprise party, aga vana kunksmoor tunnetas seda oma kõhutundega juba päevi varem. Üldjuhul see siiski õnnestus kuna keegi temale ei maininud midagi. Kõige meeldejäävam kogu selle reisi juures oli Kylie Jenneri challenge. Ilmselt juba nii vana asi mida peab meenutama ka noortematele. Võtad viinapitsi ning tõmbad oma huuled sinna vaakumisse ja hoiad neid seal kusagil viis minutit ja pärast on sul ühed lopsakad huuled. Esimesed pingutused mul luhtusid, aga hiljem purjus peaga otsustasin uuesti teha ja see õnnestus. Ma pole nii ilge vist ennem välja näinud. Vähemalt tean, et ma ei hakka oma huuli süstima.

Trenniga olen ikka veel sina peal. Kuigi vahepeal oli juba päevi mil motivatsioon oli suht all ning ka trennides ei viitsinud pingutada siis nüüd olen leidnud uuesti selle trennihundi üles. Olen ka tunnetanud väikseid muutusi oma kehas. Näiteks tundub mulle, et lõpuks saan ka mina öelda, et mul on väike tagumik tekkimas, aga Kristin purustas kõik minu lootused. See ainult naeris ning ütles, et mul isegi väiksem perse kui temal. Fain siis. Eks ma siis treenin oma tuharat edasi ning üritan suveks ka selle ilusaks saada. Kuigi sikspäkist pole veel halli haisugi, aga eks ma ikka pingutan edasi, et see tekiks. Vaja on siiski minna randa ning uhkusega see särk seljast visata ning nina püsti ringi kõndida.

tenor (15).gif

Olen endiselt otsimas omale normaalset juuksurit. Neljapäeval läksin ma tööjuures lifti ning nägin ennast peeglist ja see vaatepilt ei olnud ilus. Kohe helistasin enda maja kõrval olevasse juuksurisse ning sain õhtuks aja. Olin varem sellekohta juba uurinud ning kõik kiitsid seda kohta. Mis seal siis ikka kui võtsin neid kiitusi kuulda. Oleks pidanud juba kõne ajal arusaama, et kui juuksurid on venelannad siis nende visioon ei pruugi eestlase omaga ühtida. Igatahes ma ennast sinna kohale vedisin ning sai vist esimest korda tunda kuidas üks temperamentne naisterahvas juukseid lõikab. Seda sikutamist oli ikka kõvasti tunda. Ehk proovis ta mul neid juukseid välja tõmmata kuna seda lauset ikka kuulsin ka, et mul on nii paksud juuksed. Lõikuse lõpus oli eest kõik ok ning tundus ka tagant olevat üsna normaalne. Koju jõudes ma siis kiirelt kontrollisin üle kuidas kogu lõikus on. Minu suureks šokiks kujunes kukla piirkond. Kui muidu peaks juukse pikkus pealaes kaelani järjest lühemaks minema siis minul nii polnud. Otsustasin, et ma kohe ei hakka midagi tegema nende kallal ning esmalt vaatan tunnikese oma igapäevast seriaali. Terve aeg ma muudkui mõtlesin mida ma nende juustega teen. Kas ma ajan masinaga kõik juuksed maha? Üritan esmalt vaadata kas saan selle korda? Jätan selle nii? Ilmselt ma ikka proovisin kõigepealt seda masinaga korda teha. Tundus et peale poolt tundi mässamist sain ma sellega hakkama. Aga ikkagi on mul nii õudne lõikus, et tahaks seda masinaga maha nühkida. Kannatan hambad ristis ära, polegi enam palju jäänud kui saab endale suvise soengu teha ja seda ena Pärnu juuksuris.

Vahepeal selgus ka, et minust saab nüüd ametlikult prill. Käisin arstide juures erinevaid teste tegemas ning lõpuks selguski, et mul on mega kuivad silmad mida ma nüüd niisutan vähemalt neli korda päevas ning lisaks ei näe ma enam kaugele. Pean oma prille koguaeg kasutama mis pole just suurim unistus. Lisaks pean prille kasutama ka monitori valguse kaitseks. Ilmselt on see suurim põhjus miks need kuivad silmad on, lisaks veel telekas ja nuti, Ka autosõidu ajal olen kohustatud prille kandma. Viimane kord ma pidin oma vanade prillidega kohale minema, et siis otsustada kas võtan uued raamid või vahetan klaasid. Kui arst prillid välja võttis siis küsis mult kas need on tutikad. Nii hästi ma oma prille olengi hoidnud. Samas kui sul on ikkagi Armani prillid siis neid peab ka hoidma. Kuna mul on need prillid nüüd igapäevaseks kasutamiseks siis juba veidi uurisin maad mis võimalused on päikseprillide osas. Ilmselgelt minu tähelepanu röövis Ray-Bansid, aga kuna see investeering on suht suur siis ei hakka veel kohe kiirustama sellega.

tenor (16).gif

Nõnda igavalt minu elu möödub. Kui mul meeles on siis ma ikka üritan veel oma elukest siia kirja panna. Ilmselt see kevadväsimus on mind hetkel maha niitnud ning ei suuda ega viitsi midagi peale oma kohustuste teha. Kuni esimesed päikselised ilmad pole ennast ilmutanud siis ei muutu ka midagi. Õnneks on see lumi nüüd kaduma hakanud ning saan oma jalad perse alt välja võtta ning hommikuti vähe pikema tiiruga tööle minna. On ju siiski kevad ning märtsis hakkan ma tavaliselt jalgsi tööl käima, kuigi trenn on seda olukorda natukene muutnud.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s