Kuigi ma juba suve lõpul siin suure suuga lubasin trenni minna siis uusaasta lubauses sai lubatud, et sel aastal saab trenni mindud. Kuigi ideaalis oleks pidanud alustama juba jaanuaris siis lükkus see laiskuse tõttu ikkagi veebruarisse. Või nagu huumoriga öeldakse siis jaanuar oli 2019 aasta tasuta proovikuu kus ei pea midagi tegema. Kuid siiski ma võtsin eenast kokku.

Ilmselt kõik algas ikkagi sellega, et trenni minekuks on vaja ju sobivaid riided. Kuigi paljud väidavad, et ei pea olema mingeid spetsiaalseid riideid vaid sobivad ka tavalised spordi riided, sorry, aga mul pole mitte ühtegi spordi rõivastust. Oman jah T-särke ja mingid lühkareid millega ujumas käin, aga nendega ei saa trenni teha. Nõnda ma siis neljapäeval ennast poodi surusin. Olin valmis nädala siseseks kakluseks kus Ülemiste keskus on paksult rahvast täis, aga minu üllatuseks oli täiesti vaikus seal. Ilmselt on hea olla riigitöötaja kes saab palga kuu viimasel tööpäeval.

Olen vaadanuid erinevaid spordi riideid ka internetist ja valinud välja need enam-vähem kõige soodsamad mis saab. Paraku olen ma suur Nike fänn seega ei suutnud ma teisi rõivaid väga vaadata ning filtritesse sai automaatselt Nike linnuke pandud. Käisin läbi Sportlandi, Rademari ning SportsDirecti, aga viimases ma tõsiselt pettusin. Kummaline on SportsDirecti puhul see, et kodulehel on nii jõhker toote valik, aga poes endas on suht lambine valik. Lisaks on töötaja sitaks ja peale, aga abi vajades pead neid otsima luubiga. Olingi seal omale sobilikud jalatsid välja valinud, aga ma ei saanud aru kus kohast ma need suurused leidma peaks. Lõpuks sain mingilt tüübilt sabast kinni kes kiirelt oma puldiga selle jalanõu läbi skännis ning teatas, et just minu numbrit pole. Nohh ma oleks siis kohe järgmise jalatsi kohta küsinud, aga see jooksis ära nagu peer Saharasse. Tõmbasin siis minagi naaksu ning järgmisena võtsin Rademari ette. Seal nägin juba veebis silma teinud jalatseid ning oli olemas ka minu number seega läks ostuks.

tenor (9).gif

Järgmisena läksin jahtima omale pükse ja särki. Kuna Rademaris oli Nike valik pea olematu siis ikka sain mindud Sportlandi. Sealgi tuulasin veidi ringi kui enam-vähem sobilikud silma jäid. Nendega ma uhkelt astusin ka riietuskabiini. Sel hetkel meenus miks on talvisel ajal nii tüütu riideid proovida. Olles seal keksuses juba pikemalt aega ekselnud oli mul jumala palav. Lõpuks ma pidin selle jope endalt pelt kraapima. Kuna riided tundusid üsna sobilikud siis otsustasin need ka ära osta. Mis ma siin ikka nendega pikalt jaman, homme vaja trenni minna. Blond nagu ma olen siis ei leidnud ma kassat üles ning pidin selleks abi küsima. Oma õigustuseks võin öelda, et tegemist oli äärmiselt suure poega ning kõik oli äärmiselt kirju. Kassas selgus veel, et minu tooted oli allahinnatud ning mina olin väga õnnelik selle üle, muidu oli ikka väheke priske hind neil. Kuna toredad riided olemas siis peaks ka sinna trenni ennast kohale vedima. Ütlen ausalt, et hirm oli ikka päris suur. Minu klubiks sai Reval ning olen kuulnud ainult head selle kohta ning mis siis muud kui selg sirgeks ja kokale ennast tassida.

50936400_2164069453638998_8041693664616906752_n
once you go black you never go back

Trammiga linna minnes teadsin enam-vähem millises majas see asub, aga google mapsi street viewiga ma ei suutnud ära määrata kus on sissepääs ning majal endal ei tundunud ka suunavaid viitasi olevat. Kui ma juba majale lähemale jõudsin siis märkasin ühte naist spordikotiga ning otsustasin teda jälitada. Salajane perv nagu ma olen. Astusin aga sisse ning kohe adminni jutule. Seletasin talle siis ära, et olen täiesti esimest korda siin majas ning minu tööandja poolt peaksin olema nimekirjas. See admin, kelle nimi oli Monika, oli minuga nii tore. Kohe küsis mis osakonnast ning seletas ära mis võimalused mul on ning kuna tööandja maksab siis võiksin ikkagi kõige võimsama paketi endale valida. Noo ega minagi siis ennast tagasi ei hoidnud ning võtsin tema soovitusel omale parima paketi. Saan käia millal hing ihkab. Muidugi pildistamise hetkel suutsin olla eriti rõveka näoga, aga ilmselt saab seda muuta ka. Veel tutvustas ta mulle maja ning näitas kuidas ringtreeningule saab registreerida. Soovitas veel pühapäeval minna jõusaali ABC-sse mis tõepoolest mul oli ka plaanis. Mina siis registreerisin ennast BodyPumpi ning jooksin riideid vahetama.

Olen ka varem selles udupeenes trennis käinud, aga sellest on oma kolm aastat kindlasti möödas. Ma enam ei mäletanud palju neid raskusi on vaja võtta ning kui suured võiksid need erinevused olla. Seega ma valisin endale umbmääraselt mingid raskused ja ootasin ilusti trenni algust. Kuid järsku lähenes üks naine kellel oli selline ilme näos nagu me teaks üksteist juba varem. Soovitas mul endale teised rakused võtta ja seletas veidi kuidas selles trennis asjad käivad. Ma olin jumala šokis. Kas tõesti on meie riigis nii toredaid inimesi kes heast südamest tulevad aitama? Selgus, et on tõesti nii. Vahetasin siis raskused tema soovituste järgi välja ning ootasin juba hirmuga seda trenni.

tenor (11).gif

Nohh muidugi nagu esimesele korrale kohaselt siis mul hakkasid juba soojenduse ajal jalad veidi tudisema. Väike hirm oli juba mõelda mis edasi saab kui esimese viie minutiga tunnen kuidas kramp hakkab tekkima. Otsustasin ikkagi tugeva eestlasena edasi pingutada. Kui kusagil üle poole oli tehtud siis mul oli tõesti tunne, et ma teen eneka ja kui veel treener ütles, et tõmmake kang turjale ja istuge sügavalt. Sel hetkel karjusin ma oma mõtetes talle vastu: “Türa, istu sisse oma kang.” Kui ma muidu luban ikka ennem seda lauset inimesele viis senti anda siis see treener oleks saanud sada euri. Ennem lõppu hakkas ka mul ilusti paha ning võitlesin iseendaga, et ikka edasi teha, aga samas ei tahaks nagu ropsida ka. Nõnda ma seal istusin vahepeal ja samas veidi tegin kaasa. Päris loobuda ka ei saa, sest muidu jäävad mingid lihased treenimata. Trenni lõpus on ka siis venitused ning mul oli üsna raske ennast looteasendist edasi liigutada.

Lahkudes ootas mind ees suur trepp millest üles minnes ei olnud mul kuskile kiiret, sest mu jalad olid nii valusad. Ka kodu minek oli üsna piinarikas, sest ma veel hingeldasin trennist veidi ning tänavatel olev lume pask ei ole ka just kõige meeldivam jalutus pind. Ka järgmise päeva hommikul oli valu päris korralik, aga olen saanud informatsiooni, et jalutamine aitab lihasvalude vastu. Noo kuna mina olen ju vana kõnni hull siis see oli mulle tuttav teema. Kuniks ma siis välja jõudsin sain aru, et see on ikka suur viga mis otsustasin teha. Tänavad on ikka selle lume jamaga kaetud ning selle all on puhas jää. Ei ole meeldiv olla nagu lehm libedal jääl ning iga libisemisega tunda seda põrgu valu oma jalgades. Sain edukalt Ülemiste keskuses ära käidud, sest vaja oli viia filmilindid ilmutamisse ning oli ka plaan osta omale kaal. Lindid sai ilmutusse viidud, aga kaal jäi ostmata kuna ma läksin ilma pangakaardita poodi. Kui Evelin seda loeb siis ilmselt mõtleb, et minus pole ikka mitte midagi muutunud ja olen ikka samasugune tuulepea edasi.

Ka tekkis meil Kattiga väike challenge kes suudab siis rohkem trenni teha ning eks ma tahan ikka olla see esimene. Seega homme on mul jõusaali ABC kus ilmselt väga hullu andmist ei ole, aga esmaspäeval saab juba alustada erinevate rühmatreeningute katsetamisega. Go wild or go home. Loodan, et suudan ikka seda optimisti säilitada ning eesmärgiks on saada suveks sixpack. Üritan ka siis teha enne ja pärast foto, et oleks tulevikus ka millegagi võrrelda. Üritan ka mõõtmed üles märkida ning ennem suve siis ooma tulemused avalikustada. See oleks ka esimene kord kui avalikult enda paljast ülakeha eksponeerin 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s