Pole ilmselt just mitte ühegi toitlustusasutuse unelm lugeda seda, et kellegi arust oli just nende juures kõige haigem teenindus, aga see koht vajab tõesti seda reklaami. Ausalt öeldes olen ma ise siiani hämmingus ning ma pean nüüd hoolega kõik asjad läbi mõtlema mis siia kirja panen kuna see ajab mind siiani hämmingusse.

Sai siis veedetud üks kena nädalavahetus Haapsalus millest üritan ka pikemalt mõnipäev rääkida kuna tõesti väärib ära märkimist see, et Kolk pruulikoda suutis mind veidigi õlleusku keerata ning Kärmes Küülikus sain üle aastate parimat parti. Muidugi personal nendes kohtades olid äärmiselt toredad ja meeldivad. Muigama ajab ikkagi see, et minule suudeti õlu nii meeldivaks teha, et ma suisa tahtsin seda osta. Ma vist pole mitte kunagi mõelnud, et ohh läheks nüüd ostaks endale ühe mõnusa külma õlle. Pigem ikka libistaks siidrit, nii harva kui sedagi juhtub. Olen ikka rohkem kange alkoholi sõber, muidu poleks ma ju õige joodik.

Tulles nüüd selle tähtsa pealkirja juurde tagasi. Peale seda kui me Africas olime ennast segaseks tantsinud hakkasime klubi kinni minemisel liikuma kodu poole. Peale sellist klubitamist läheb ikka kõht tühjaks ning teel avastasimegi, et Peetri Pizza on täitsa avatud ning võiks siis mõned pitsad kaasa tellida. Kuna see jutt sisaldab veidi piinlikku juttu meie kõigi jaoks siis otsustasin nimede asemel kasutada tähti. Ega see polegi otseselt oluline mis meie nimed on. Esimesena läks siis L endale pitsat tellima ning soovis saada ühte kuiva siidrit. Sai pitsa ja joogi kätte ning istus lauda, et jooki libistades oma pitsat oodata. Esimest lonksu võttes sai aru, et tegemist ei ole kaugeltki siidriga vaid hoopis õllega. Leti äärde minnes tegi teenindaja suured silmad pähe ja ütles: “Aga te jutahtsite kuiva jooki.” Kuiva küll, aga siidrit mitte õlut  ja mis ajast on olemas kuiv õlu? Isegi minusugune õlle võhik teab, et pole olemas kuiva õlut. Kui siis tõesti mingi väga veidras olekus. Kuna antud pussakas just väga koostöö aldis polnud siis L ja S tegid omavahel diili ning vahetasid joogid ära.

Purjus inimesed ikka jauravad omavahel ning vahest ei kontrolli nad rääkimise ajal kui kõvasti nad omavahel vaidlevad ning sellega seoses pool seltskonnas oli sunnitud koju minema. Tulime sel kohal ka ise veidi vastu kuna üks inimene oli juba enamvähem ära vajunud ning kaks inimest kantseldasid selle ühe koju. Peetrisse jäigi mina ja L kes siis kannatlikult neid pitsasid ootasid. Vahepeal meil tekkis küsimus, et miks nendega nii kaua aega läheb kuna selgelt oli näha, et ega seal just palju inimesi oma pitsasi ei oota, aga sellepeale läks meie teenindaja veidi pingesse ning istus meie kõrval lauda koos sõpradega ja hakkas meist taga rääkima. Kuna minu põis hakkas juba lõhkema siis otsustasin kiirelt vetsust läbi hüpata. See oli tõsiselt minu kiireim vetsus käik kuna ma kuulsin isegi vetsu ära kuidas see tädi meist taga räägib. Ma taaskord leidsin oma tee jumalani ning palvetasin vetsus, et L jumala eest midagi hakka seal mölisema. Õnneks suutis ta jääda rahulikuks, ma vist tema asemel juba oleks seal kobisema hakanud. Ju neil maakatel see tagarääkimine nii laadnalt käib.

Kuna me vahepeal olime kaks tellitut pitsat kätte saanud siis tekkis küsimus kaugel see kolmas ka on. Kuna me saime kasutada seda erakordset juhust ning kõrval lauast teenindaja käest küsida siis saime ikka eriti kentsaka vastuse.

-Ma ei tööta siin, ma olen omanik.

Sel hetkel mulle tõesti tundus, et ma kandideerin ka sinna Peetri Pizzasse tööle kuna ametiredelil saad liikuda kolmekümne minutiga omanikuks. Tõesti tõmbas see mul kinni kuna ma ju maksin enda asjad temale, aga tema ajas seda tagasi. Ma ju oma silmaga nägin, et kaardimaksmisel vaatas see sama punnsilm mulle otsa. Vähe kettasse see ei aja. Sekund hiljem toodi see pitsa meile lauda ja ära me hakkasime liikuma sealt. Muidugi suutis L ja see omanik veidi sõnelusse sattuda ning väljudes suutis L väikse “ähvarduse” öelda: “Ma alles hakkas Haapsalus käima.” Tegemist ei olnud siiski mingi ähvardusega vaid väikse ära panemaisega kuna omanik ei soovitanud tal enam sinna minna. Kui sa tõesti oled omanik ning sul tulevad purjus kliendid sinna jaurama siis ürita ikkagi sina olla väärikas ja käitu normaalselt. Ma olen töötanud baaris kus purjus inimesed lällasid ja tegid erinevaid koerustükke, aga ma ei hakanud neid seal kõrval taga panema. Ilmselt mul on elulõpuni allergia Peetri Pizza vastu. Ilmselt olen ma kirja panemise ajal nii mõnegi mahlase asja ära unustanud, aga kui miskit veel meelde tuleb siis lisan ikka siia juurde. Terve pühapäev olin ma ikka äärmiselt hämmingus kuidas üks omanik käituda võib.

Kas meie seltskond on ainus kes sellise mühkami otsa on sattunud?

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s