Kujutage nüüd ette seda vahvat inimest kes jooksis nii kiirelt uude aastasse, et unustas teha eelmisest aastast kokkuvõtet. Veab et see tuli meelde veel jaanuaris, sest märtsis teha kokkuvõtet eelmisest aastast oleks lihtsalt kentsakas. Kuigi keset jaanuarit pole see kas just kõige parem, aga veel saan öelda, et parem hilja kui mitte kunagi.

Minu eelmise aasta algus polnud blogimises just kõige viljakam, aga peamine teema oli aasta alguses auto. Kui tuli uus aasta siis kaotas minu auto ülevaatuse ning kuna ta oli juba üsna risu siis sellele polnud mõtet uut teha ning tal oli aeg manale teele minna. Nüüd hakkas see pikk jant uue auto ümber. Tahaks, aga millist? Loomulikult audit nagu ikka, mina enam ei näeks kuidas ma ostaks omale autot kui see pole audi. Seega saigi kuskilt Lõuna-Eestist see uus auto ostetud. Noo ilmselgelt ikkagi kasutatud kuna ma pole piisavalt rikas, et saaksin osta tutika. Muidugi oli jube meeldiv kui see kuu pärast üles ütles ning pool aastat seisis see paranduses. Eks sai tänu sellele oma kõndimist jälle rohkem harrastada ning kütuse pealt sai ka päris kõva summa kokkuhoitud.

Minu korter oli ka juba tükimat aega müügis olnud ning kevade poole hakkasid väiksed huvilised välja kooruma. Lõpuks saigi see kevade lõpus maha müüdud ning pidin oma väiksest kodust välja kolima. Kuna ma sain koheselt vanemate juurde kolida siis sobis mulle väljakolimiseks üks nädal ning muidugi kaasasin ma Evelini pakkimisele appi. Kõige parem on ikkagi kui kolimisel oleks võimalikult vähe asju seega sügavkülmas olnud maasikad said ilusti margariitateks. Kuna mul tekiilat polnud mis sinna originaalis sisse käib siis võtsime ginni mida mul ikka jagus. Ma isegi ei tea kuidas maasika margariita maistma peaks, aga see jook oli täitsa joodav. Mõned joogid olid nahavahel kui juba tundsin, et vaikselt olen joogine. Arvestades kui rasked need kastid tulid siis ma tõesti ei imesta, et me end purju jõime. Purjus Kristjan ei arvesta kaine Kristjaniga kes neid kaste pidi tassima. Shame on you!

tenor (1).gif

Muidugi sai ka kõndimisega jätkatud. Ma olin endale kindlaks teinud, et just märtsi alguses alustan sellega ning ma ei jõudnud ära oodata millal see märts jõuab. Lõpuks ikka sain oma tavalised vigastused ehk siis varbad villis. Soojemate ilmadega suutsin oma vere lausa vahtu kõndida mis oli minule esmakordne nähtus. Mõtlesin küll, et sa oled juba 25, aga vahi pulli, ikka on loodusel mingid üllatused varuks. Peale kolimist tuli, aga leida uued teed mida mööda tööle kõndida. Terve juuni sai käidud kõige otsemat teed, aga see osutus liiga lühikeseks ning ostsustasin veidi ringiga minna. See siis eeldas, et mööda Jaansoni rada ma kõnnin sillast sillani. Vahepeal muidugi oli üks naine suutnud seal ära surra ning ilmselt mul jääb nüüd elulõpuni meelde kus on sissekäik sinna metsa ossa kus ta leiti. Sai ka ostetud spetsiaalne nutikell mis ise samme loeb ning kogu info saadab endomondosse. Kahjuks see kell ei taha teha koostööd iPhoniga, aga selleks, et sellega tegeleda peaks ma Pärnust kviitungid ja muud jurad üles otsima.

Kõige märkimisväärne on ikkagi see erakordne suvi. Noo kas saaks olla veel mõnusamat suve? Kui uskuda kogu seda jura mis me oleme maailmas välja mõelnud siis mina olen päikese tähemärk ja ma tõesti naudin suve ja päikest. Kuigi mul olid väga higised ja unetud ööd, aga mul oli ikkagi hea meel selle soojuse üle. Aastaid on suvi olnud üks märg ja külm aastaaeg ning nüüd sai see suvi enda tõelist palet näidata. Sai ka juba mai rannas ära käidud. Hirmuga käidud, kuna keegi juba kuulutas kusagil sotsiaalmeedias, et viimased päevad sooja ning joppamise korral saab veel septembris päikest näha. Say no more ja mina istusin rannas. Ma ei põlenud seekord nii hullult ära kui eelmine aasta. Tegelikult ma siis põlesin ühtlasemalt ära, aga ilmselt õlad said rohkem kõrvetada kuna maika on ikka hea mõte. Õlgadega läks seekord nii nihu, et mul olid suisa villid. Mis sellest enam ikka, ees on uus suvi ning siis saab jälle randa.

tenor (2).gif

Kuidagi ei saa üle ega ümber minu kooli minemisest. Ma siiani ei saa päris täpselt aru mida ma mõtlesin kui selle teekonna ette võtsin. Lisaks siis tundus, et oleks ka hea töökohta vahetada ning kolida lisaks Tallinna. Kas see ei tundu nagu keskeakriisina? Mulle küll tundub. Oleks võinud veel kuskile Jaapanisse kolida ning seal oma elu ikka korralikult perse keerata. Olen siiski tugev eesti mees ning nende muutustega tulen toime. Koolis on sessi aeg ning õppimist on korralikult, ühe aine eksamiga läks nii kehvasti et selle sain vastatud järel, järel eksamil, aga seda ma aimasin juba loengutes. Kes mõtles välja aine nimega diskreetnematemaatika on maailma suurim vänt. Tegelikult lihtsalt sajandi vänt. Muidu ikka tulen sellega veel toime kuigi siiani olen kahtluses kas see ikka on minu ala mida õpin. Eks kevadel saab maad uurida ning ehk saab ka mõnda muud ala proovida. Ja ma töötan kaitseväes mis on nii veider, mina kes ma pole isegi ajateenistus läbinud. Uksest visati välja, aga aknast ronisin tagasi 😀

Fotograafia oli ka eelmisel aastal suur osa minu elust ning lisaks digifotograafiale sain ma ka kätt proovida analoogis. Päris äge on ikka neid vanakooli kaameratega pilte teha. Sa ei tea kunagi kas sellega tehtud pilt õnnestus või mitte ning lisaks ootad sa kannatlikult paar kuud ennem kui selle pildi kätte saad. No muidugi normaalne inimene võib ka varem neid ilmutada, aga mul on mingi haige teema, et peab vähemalt kolm linti koos olema, sest muidu pole mõtet ilmutada 😀 Vahel tuleb ilmutusest tagasi pilte mille tahaks lihtsalt puruks rebida ja ära visata. Enda piltidega ma saan seda teha, aga sõpradega oma hoian ma ikka meelega alles. Muidu pole ju tulevikus millegi üle naerda. Või on mul lihtsalt väljapressimis materjal olemas kui keegi hakkab midagi minu vastu plaanima. Ma ei ole paranoiline inimene 😀

tenor (3).gif

Viimaks siis minu reisimistest. Sai siin kõva lubadus antud, et reisin ikka kusagile kaugemale kui lihtsalt Läti ja Soome, aga väljakukkus ikka vastupidi. Ma pole ealeski Soome ja Läti vahelt nii palju sõitnud kui sellel aastal. Hakkas ju kõik kohe aasta alguses kui oli vaja Lätti minna ja siis veel Soome ning nii see pidu edasi läks. Muidugi läks asi hullemaks kui avati Ikea. Kuigi esimesest korrast ma saan isegi aru kuna mul oli vaja Tallinna koju voodit ja muud staffi, aga järgmised kaks korda olid küll niisama ajaviiteks. Vähemalt on teada, et sel aastal olen ma minemas Norra ning tõepoolest saan isegi Euroopa Liidust välja.

Selline see aasta siis oligi. Kui elad seda aastat siis nagu ei tundugi, et miskit erilist toimuks, aga meenutades mis kõik ära tegid siis ikka on tormiline aasta olnud. Ilmselt on ikka nii, et mida vanemaks sa saad seda kiiremini aeg läheb ja tõepoolest, ei vaidle vastu. Kui nüüd ma saan 27 siis tunne ei ole kindlasti selline. Ikka tšillid linnavahel ringi, käid sõpradega jauramas ning ei kujutaks ennast ette lapsevanemana. Siinkohal olen veel siiralt tänulik oma sõpradele, tuttavatele, perekonnale, sugulastele ja veel kõigile kes aitasid selle eelmise aasta nii ägedaks teha, ilma teieta oleks minu blogi veel igavam kui juba praegu on 😀

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s