Nagu ma oma eelmises postituses veidi reetsin siis olin kirjutamise ajal teel Soome. Jälle Soome? Kui tihti sa seal käis? Kindlasti liiga tihti ja ma ei tee nalja. Möödunud aastal sai üldse palju lähiriikides käidud, aga nüüd siis selles Soomest jälle.

Kui ma mõned nädalad tagasi sain Soome prominentidelt kõne küsimusega mis mul aastavahetusel plaanis on siis mul oli juba väike kõhklus kuidas see kõne lõppeda võiks. Algselt oli väike plaan, et nemad tuleks siia, aga osutus odavamaks see kui mina hoopis sinna lähen. Mõeldud ja tehtud. Samal õhtul ostsin veel piletid ning ilmselgelt valisin ma hinnaklassis sellised mis heal ajal sinna jõuaks ning oleks ka odavamad. See, et see laevasõit 3,5 tundi kestab mind üldse ei morjendanud. Ilmselt see mineviku Kristjan ei hoolinud tuleviku Kristjani tunnetest. Tegelikult polnud tal vähimatki aimu mis laevale see inimene ennast saadab.

Jõudis kätte see imeline päev mil saan jälle Soome poole kruiisida, aga juba laeva sisenemisel pidin ma ropsi panema. Ilusti istusid seal neli vennikest kes ahises väga vängelt kuse järgi. Kaks vaeset teenindajat kes suu kõrvuni seal külalisi tervitasid olid juba ammu ropsimise äärel. Ma vähemalt oletan kuna seda lõhna ei saanud mitte mingil viisil eirata. Kui kunagiselt lahkmais vaatamisel sain haisu eiramiseks soovituse läbi suu hingata siis sel korral ei aidanud ka see. Kui juba hiljem laeval ringi liikusin siis ka nemad olid ennast sättinud sisse vähe seltskondlikumasse ruumi ning kõigil möödujatel tõmbas nägu krimpsu kui neist mööduti. Mina lihtsalt tõmbasin varem oma kopsud õhku täis ja kõndisin kivinäoga neist mööda. Mõned naised surusid omale käekotid näkku, et neid nuusutada. Lõpuks mina enam ei saanud aru kas see hais oli üle kogu laeva või lihtsalt minu ninas kinni. Õudne pasakas ikka.

Kui ma esmalt laevale sain siis ma nillisin omale koha kus oleks vaikne ja mõnus. Eesmärk oli oma aega sisutada väikse blogi kirjutamisega ja niisama musa kuulamisega. Kuna ma olin oma kõrvaklapid maha unustanud mida ühendada läppariga siis ilmselt filmi vaatamine jäi seekord ära. Igatahes ma leidsin omale selle mõnusa koha kuid kõrval lauda istusid mingi purjus soome noored. Silma nurgas ma nägin, et see naine seal taidleb, aga ma ei tahtnud oma nägu sinnapoole pöörata kuna tekib üsna suur oht, et peab ju ka suhtlema nendega. No see naine ilmselt sai siiski aru, et ma ei pööra talle tähelepanu ning siis ta tuli lihtsalt minu juurde ja käskis mul talle soovida Head Uut Aastat. Soovisin siis sellele naisele ära, muide tal puudusid kolm esihammast, ning tahtsin oma eluga edasi minna, aga ei. Hakkas küsima kas minu sülearvuti on macbook. Kui random küsimus see veel on? Vastasin, et ei ole ning naine noogutas pead ning läks oma mehe lauda tagasi. Mida helvetit? Tol hetkel olin ma veel jumala kindel, et see naine on ennast juba tulevikku joonud, aga siis ikkagi selgus, et meil on kultuurilised erinevused. Soomlased ei vana lõppu vaid juba 31.12 hakkab uue soovimine.

Naine ja mees liikusid ära ning sain vähe vabamalt võtta. Vaikselt nägin enda ümber laudadesse ilmumas pensionäre. Kui ma muidu võiks juba enda kohta öelda meesterahvas siis olin järsult taandunud tagasi lapseks kuna kõik minu ümber olevad inimesel olid vähemalt 50 aastat minust vanemad. Peab tunnistama, et see tundus mulle enam kui kahtlane, aga süvenesin ikka oma postituse kirjutamisse ning klapid peas ei pannud väga tähele ka mis toimub.Nägin mingit naist veel DJ puldi juures toimetamas ning mingi hetk panin tähele, et seintel olevad telekad lülitati sisse. Ning siis see hakkas. Ma olin enda perse maha pannud karaoke baaris. See mis need vanadekodu elanikud seal korraldasin oli ikka õudus kuubis. Ma ei eelda, et nad peaksid oma lugusi võtma David Guetta või Rihanna repertuaaridest, aga jumala nimel, võta midagi lõbusat üles mitte matuse laule. Pakkisin oma asjad peale kolmandat esinejat ja tõmbasin sealt naaksu.

Kuna tegu oli siiski 3,5 tunnise reisiga siis pidin ju kusagile oma asjadega maanduma. Nõnda ma siis valisingi ühe mõnusa baari kus üks onkel kitarriga tinistas. Isegi Lady Gaga laule ja ka Ed Sheerani. Kui me juba hakkasime randuma siis läks alles korralik meelelahutus käima. Mingi eesti mees läks soomlaste seltskonnaga mölisema. Pikemal jälgimisel sain aru, et tal oli just ühe naisega mingi konflik ning see naine juba oli nutmis äärel. Naise sõbrants ei suutnud niisama passima jääda ning otsustas sellel eesti mehel nägu täis sõimata ning lõpuks viskas oma joogi talle näkku. Peale joogi viskamist tõmbas see naine nii kiirelt naaksu nagu peer Saharasse. Ma ei saanud mitte sittagi aru mis seal omavahel räägiti, aga see oli selle laevasõidu kõige parem meelelahutus. Ilmselt selliste asjade pärast ma seal Eestlaste kolmnurgas ka istun.

Laevalt maha saades sain ma muidugi kohe oma emotsioone jagada ka teistega. Mitte, et ma seda juba laevas olles poleks läbi interneti teinud, aga see pole oluline. Nüüd algas siis valmistumine vana aasta ära saatmiseks Helsinkis. Plaan oli laguses kodus marineerida ning vaadata mõned telesaated ära ja siis linnapeale jaurama minna. Minu soov oli ikkagi näha suurepärast ilutulestikku mida üks suur linn suudab pakkuda. Kuna Soomes on natukene komplikeeritud eesti kanalite vaatamine siis saime kätte ainult etv pildi, aga ei tundnud puudust teistest. Üks kõige ägedam oli Õnne13 huumori osa. Olen ka varem näinud neid erisaateid sellest seriaalist, aga eilne oli tõesti väga humoorikas. Siiani ei saa ma üle Ärapanija klipist kus Evelini kasutati. Juhuu. Kuid kell üksteist jõudis siis pakkisime oma asjad kokku ning tõmbasime linna ära.

49297349_544234646082311_6229645214382817280_n.jpg
Kolme inimese pidulaud

Kesklinna jõudes sain ma esimest korda kogeda seda, et ilutulestiku lähedaseks vaatamiseks peab ära andma endaga kaasas olev alkohol. Kuidas sa vaatad ilutulestikku ilma et ühte vahukat ei ava? Seda ma veidi mõistan, et suure rahva sisse ei tohtinud oma ilutulestikuga minna, aga meie säraküünlad olid ohvriks. Muidugi oleks viisakas mainida, et päris hull lumetorm oli ka. Saime ikkagist päris hea vaatega kohad, aga see ilutulestik oli üks kõige mannetum mida ma olen näinud. Ühtegi suurt pauku polnud mis tekitas selle wow efekti ja asjale kindla punkti paneks. Lasti erinevaid rakette ning ükshetk oli kõik kustunud ja läbi. Kus siis grand finale jääb? Kuradi heaoluriik ei raatsi siis veidi rohkem inimeste meelelahutuseks raha raisata?

Pärast seda oli vaja teha ka kohustuslikud kõned ning siis juba liikusime puhvetisse edasi. Minul pole õrna aimugi mis koht see oli või mis selle nimi peaks olema, aga ma pakuks neile nimeks “Klaasikillu vabrik”. Pole ühesgi kohas näinud nii paksult klaasi kilde põrandal. Pea iga viie minuti tagant oli kuulda kuidas jälle kellegil mingi klaas puruks kukkus. Kuid koht ise oli siiski päris äge ning võiks teinekordki sinna minna. Pidasime ilusti lõpuni vastu ning koju minnes sai veel eelnevast söömast jäänud sööki süüa. Mina küll lunisin, et lähme mäkki, aga ei võetud seda arvesse.

Seekord siis sai välismaal see uus vastu võetud millega siis panin ka punkti sellele, et olen 2019 aastal ära käinud Soomes. Kuigi ma ei oleks uskunud, et see laevasõit võib nii elamusterohkeks minna siis tagasiteel olen ma üsna igaval teekonnal kuna rahvas on üsna kaine. Ainsad keda ma siin ei igatse on need haisvad vananässid 😀 Egas siis midagi kui head uut teile kõigile ja loodame, et uus tuleb vägevam kui vana.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s