Ma nüüd olen leidnud endast üles selle energia, et taaskord inimene olla. Minu jõulud läksid seekord üsna pikalt ning põhimõtteliselt pikendas seda mingi veider gripp. Veidikene ülepingutatult võib öelda, et olin vahepeal täitsa suremas. Kuid ennem kui selle dramaatilise loo ette võtan siis jõulumöllust.

Kuna pühad olid sel aastal korraliku pikkusega tänu nädalavahetusele siis otsustasin, et sõidan Pärnu alles laupäeval. Polnud ka mingeid plaane kellegagi kokkulepitud ning tõesti ei viitsinud reedel nendes ummikutes istuda. Lisaks veel see tõmblemine Via Baltica maanteel, küll teeb sinust möödasõitu rekka siis mõni liinibuss ja lõpuks jääd ka bemmidele ette. Laupäeval oli kohe lust sõita valges Pärnu poole. Kuigi selline minek ajas kohe selle päevade arvestuse sassi, sest terve laupäev oli tunne nagu oleks ikkagi reede.

Ega muud ei olnudki kui kella seitsmest pidin olema Swingerite istumisel (tegu on siis messengeri grupi nimega, mitte päris swingerite klubi). Õhtu läks meil meeleolukalt ning iga tunniga edasi läks kõik järjest hägusemaks. Mäletan vaid et oli väga tore ning vaikne istumine mis varakult laiali pidi minema lõppes kella kuue paiku hommikul. Urmas E. Liivilt sain kingituseks veel küpsisetaigna komplekti? Ma ei teagi kuidas seda nimetada kui kõik pulbrid on kokku segatud ning peab lisama vaid või ja muna ning küpsetama. Just meenus ka Suslika perekonna magnet, aga selle ma unustasin muidugi ema külmutuskapile. Eputasin tema nina all sellega kui vägev magneti idee see neil oli ja nõnda ma sellest ka ilma jäin. Karma! Ilmselt ma ikkagi saan selle tagasi, aga hetkel ikkagi ilma 😥

DSC_9113.jpg

Järgmisel päeval oli väike istumine enda perega ning õhtul oli istumine koos vanade sõpradega. Inimesed kellega sa oled pea kakskümmend aastat suhelnud siis on ikka tore meenutada vanu aegu ja niisama rääkida mis ka hetkel toimumas on. Ja järgmisel päeval oli veel venna naise perega istumine. Ütleme nii, et neljad jõulud üle elada on päris kurnav, aga õnneks on siiski antud seda vabaaega et ikka kosuda uuesti tööks. Siiski oli ääretult tore ära näha nii palju inimesi kui võimalik.

DSC_9236.jpg

Kogu see jõuluvärk hakkas alla minema sellega kui otsustasime minna Kristiniga Kuursaali kuna ometigi minu lemmik Patune Pool on taas laval. Kuna ma eelmisest korrast ei mäletanud esinemisest mitte midagi siis mõtlesin, et võiks ikkagi veel korra nii ära käia, et ma midagi mäletan ka. Leppisime omavahel viisakalt kokku, et teeme vaikse õhtu kus mõned dringid joome ning vaatame ainult Patust Poolt ning siis koju ära. Ilmselgelt see asi ei olnud nii roosiline. Me ikka olime korralikult purjakil ja ilmselt olime number üks fännid täpselt Sünne eest. Me põhimõtteliselt vaatasime tõtt seal. Seekord mul on meeles see kontsert ning rohkem ei ole plaani nende kontsertidele, kuigi ilmselt ma enam ei jõua minna ka sest nad 01.01.19 lähevad laiali. Ka Synne Valtri facebooki lehele on üsna piinlik sattuda kui sinu moll on esimene mis vastu vaatab 😀 Minu parim idee oli minna conversedega peole kuna peale pidu olid kõik tänavad täiesti jääs ja sain liikuda ainult Kristini käevangus. Siiski üritasin ka iseseisvalt liikuda, aga lõppes sellega, et panin risu.

synne.PNG

Kui see piinlikult lõbus seiklus nüüd tahaplaanile jätta siis on aeg tulla selleni miks ma oleks peaaegu ära surnud. Ilmselt juba eos võite arvata, et nagunii teen ma sääsest elevandi ja ilmselt ka teen. Olles siis neljapäeval töölt koju tulnud lasin ma ennast lebosse, et kõht täis süüa ning siis oma asjad lahti pakkida. Kuigi mul oli juba kõht täis söödud siis mingil veidral põhjusel jäin väheke kauemaks teleka ette ning siis hakkas pihta mingi veider kuumahood. Hetk hiljem oli juba külm. Tõepoolest kui ma oleksin naitserahvas siis ma eeldaks, et mind ründam menopaus ja ilmselt oleks ma apteeki jooksnud, aga viga siiski pole selles. Otsisin välja enda kraadiklaasi ning tuli välja, et minf kimbutab väike palavik. Otsustasin siis magama ära minna, sest mis ma ikka oma haige tervisega siin koristama hakkan. Kuigi ma lootsin, et hommikuks on see kadunud siis nii see siiski polnud. Kuna minu tööpäev nägi ette, et istun üksi ruumis 12 tundi siis otsustasin selle tööpäeva võimukalt ära teha. Palavik oli ka ainult 37.3 sel hetkel.

Olles tööl meenus mulle nö väike lapsepõlve ”trauma” kui ma esimeses klassis käisin. Ärgates hommikul üles oli mul enesetunne veidi halva võitu ning Getter otsustas mind kraadida. Näitas palavikuna 37.1, aga isa otsustas mind ikkagi kooli saata, mis ma siin ikka haiget teesklen. Oodates siis esimese tunni algust, istusin mina oma toolil ning liigutasin ennast edasi tagasi nagu vaimuhaige. Mõttes keerles ainult üks lause: “Ära pane ropsi, ära pane ropsi, ära pane ropsi.” Kell helises ja ilmselt sai minu organism aru, et see oli just ropsi stradikell, sest sel hetkel see kõik tahtis välja tulla. Mina aga surusin kaks kätt suu ette ning jooksin nii kiiresti kui võimalik vetsu. Iroonilisel kombel oli koolis kaks tüdrukute vetsu millest üks asus teisel korrusel ja teine esimesel, aga poistel oli ainult üks vets mis asus esimesel. Võite arvata, et minu klass asus ikkagi teisel korrusel. Vahepeal ma jooksin mööda ka oma klassijuhatajast kes suutis ainult öelda: “Millega sa nüüd tegeled?” Ehe näide, et ma polnud just parimas nimekirjas. Siiski ma jõudsin vetsu ning ühtegi koridori ega klassi ma täis ei robistanud 😀

Tulles siis tagasi reedesele päevale siis kusagil poole päeva pealt tundsin, et enesetunne on kehvemaks läinud ning siis kraadides lõi mulle juba 38.7. Võttis junni jahedaks küll. Kontakteerusin ka Kristiniga kellel olid täpselt samad sümptomid nagu mul. Ilmselt me selle koos Kuursaalist üles korjasime ja mina kahtlustan just Sünnet kuna temaga oli meil kõige lähedasem kontakt 😀 . Kuna mul polnud kusagilt rohte kätte saada pidin natukene guugli abi kasutama, et kuidas ma temperatuuri alla saaksin, piisast ainult pusa loobumisest. Tõesti hakkas veidi kergem kui särgi väel olin. Mingi hetk ma avastasin, et eelmisest inimesest on konditsioneer jäänud 25 kraadi peale. Arvestades, et minu tuba on üks külmakamber siis ilmselgelt oleks see isegi tervena mulle liig mis liig. Igatahes olin ma suutnud oma korteri kaaslasel vajalikud rohud koju toimetada ja siinkohal siis suur kummardus Kristini emale kes andis vajalikud soovitused. Ise oleks ma lihtsalt koju voolanud ja oodanud mis loodusel minuga plaanis on. Nüüd olen ma juba tervem, palavik kadus juba järgmisel päeval. Ise näen välja nagu pomp kes peaks väheke ennast kasima 😀 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s