Kui juba kolmandat korda külastad ühte head üritust siis on see ikka üks hea asi. Meie võistkonnal on nüüdsest traditsiooniks saanud see orienteerumine, isegi mina kes ma Tallinnas elan vean ennast selleks kohale. Meeskond Võitjad särasid ikka oma täies hiilguses kuigi blondimad kui varem 😀

Pealinna poisina alustasin mina oma reisi Tallinnast ning kui ma siin lootsin, et saan ikka ilma ummikuteta siis äärmiselt sinisilmne see minust ikka oli. Nii kui ma Järvevana teele sain siis olin ma kinni ummikus. Lootus, et kell viis ka teised oma töökohtadest stardivad oli ilmselgelt tühipaljas lootus. Vältimaks ka edasisi ummikud siis lülitasin sisse oma Waze äpi mis suunas mind kõige kiiremini läbitava tee peale, aga pimedas sõita esimest korda täiesti tundmatul maanteel oli veidi halb. Probleeme tekitas just see, et millal õige rida valida ja kus see õige mahasõit peaks olema ning kas teised lasevad mul ümber reastuda ja eelkõige häirisid vastusõitva autode tuled. Kuidagi ebareaalselt sattus just neljapäeval maanteele autosid mis lihtsalt sõitsid 70 km/h. Sellise tempo juures peaksid sa võimalikult teeääres sõitma mitte laiama keset maanteed. Hoolimata oma takistusetest jõudsin ma ikkagi ennem starti Pärnu, aega jäi isegi üle, et madrega mõned sõnad vahetada ja Kasperit veidi kiusata.

tenor (10).gif

Kolledžisse jõudsime mõned minutid ennem starti, aga meiega ühines Kenet alles esimeses peatuses kuna tal oli auto otsad andnud sõites Tallinnast Pärnu poole. Seekord oli alguses tunda veidi segadust kuna mängus olid muutused. Stardis näidati kaardil kus asub esimene punkt ning pidime suuna sinna võtma ilma kaardita. Seega pidime seekord väga palju oma mälu usaldama. Kiirelt lendasime siis teele ning nägime esimese punkti tahlit mis näitas suunaga Jahtklubi poole. No mis seal ikka, mina sain aru, et see suunab meid edasi inimese juurde kes näitab mis me tegema peame. Kõnnime mööda Jahtklubi hoovi ringi, aga näha pole kedagi. Hakkas juba tunduma, et orinteerumise asemel oleme sattunud peitust mängima. Lõpuks me läksime siis selle esimese suunava posti juurde tagasi ning seal selgus, et on ka kiri peal ning järgmise asukoha punkt.

Selgus siis, et seekord meil pole inimest punktis kes käseks meil erinevaid ülesandeid teha ning paneks kaardile punkti kuhu peame edasi minema. Stardis saime kaasa ka pastaka ja lisa lehe kus tuli ära täita ristsõna. Teises punktis saime esimese ristsõna küsimuse, aga kirjutama hakates selgus, et meie pastakas on hoopis ära külmunud. Peaks vist mainima, et õues oli paar miinuskraadi ning maru tugev tuul. Kui talvejopega saad keha sooja siis see tuul andis viimast, et nägu oleks täiesti läbi külmunud ning muidugi minu kindad polnud ka just teab mis paksud. Õnneks see külma tunne kadus siiski juba paari punkti ära kuna liigutades saab ikkagi sooja sisse.

Sel korral tundus olevat punkte rohkem kui eelmistel kordadel ning rohkem läbi linna segamini. Iseenesest oli päris hea uuendus, aga veidi tüütu oli leida kus see post täpsemalt infoga asub ja ühel korral oli informatsioon kuskile eemale ära lennanud. Samas mina ja Katti olime vahepeal nii suures pläkutamis hoos, et kõndisime infopunktist lihtsalt mööda ning siis neljakesti otsisime seda nagu mingid idioodid. Kui lõppude lõpuks oli see siiski taaskord üks mõnus õhtu mil sai linnavahel ringi joostus. Hiljem kohale jõudes saime ilusti soojeneda üles ühe sooja glögi ja kringliga. Tegime veidi ka pealetunde tööd kuna saime Kolledžist töötava pastaka, et oma ristsõna ära lahendada. Seega kõik orienteeruma!

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s