Kindlasti kõik mu tuttavad kes vähegi mõnda postitust on lugenud võtavad seekord kohe huviga lahti ja loevad mida helvetit ma siis seekord jahuma hakkan. Noo eks ikka enda fantastilistest sõpradest. Neid on mul käputäis ning nende vastu ma peakski hirmu tundma.

Olen siin oma blogiga tegelenud üle kolme aasta ning nii mõnigi postitus olen ma kirjutanud mida haiget on mu sõbrad teinud või kui täis nad ennast jõid. Vähe sellest siis reedel ma postitasin insta story Kristinist siia kus ta purjus peaga Coco Locos laulis Kuldaja Rocken Rolli. Mõelda, et tegelikult olen ju mina ka nendega neil samal üritustel olnud ja ilmselt olen ma samasuguseid lolluseid teinud, kui mitte hullemaid. Seega minu suurim hirm ongi selles osas kui nad peaksid ühinema ning kättemaksu plaanima. Tõmmata avalikuse ees mind pilbasteks enda kogutud videodega ja lisaks siis juttudega.

Õnneks nende juttudega on see, et need on tema sõnad minu sõna vastu, agaaa video materjal. Oi blinn. Olen isegi näinud kuidas mõned videod levivad ühelt sõbralt teisele kus ma olen purjus peaga oma tantsuoskust või lauluoskust demostreerinud. Siinkohal on aus ülestunnistus, et need mõlemad mul täiesti puuduvad. Tantsu osas oskan ainult tõmmelda nagu kesmine eesti mees ikka ning paar jooki rohkem ja hakkan enda ”sensuaalseid” liigutusi tegema millega ma ikkagi teen nalja. Ei ole minust mingit võistlustantsjat ning vihmavarjuga Umbrella laulu teha pole probleemi kui on olemas õige vari 😀 Hetkel edeneb mu postitus nii hästi, et sõpradel polegi vaja siia midagi lisada kuna pihin siin kõik juba ära 😀

tenor (4).gif

 

Mis laulmisse puutub siis selles olen ma erakordselt sitt. Oli aasta 2016 jaanuar kui sai külastatud Soomlasi ning oli vaja loomulikult karaokesse minna. Noo mina siis filmisin ilusti kuidas kaks inimest laulavad, aga laulsin ilusti sinna peale nii valesti ja mööda kui sai. Pärast seda ei ole nad kuidagi valmis seda unustama ning ikka ja jälle on olukordi kus keegi hakkab John Lennoni “Imaginit” laulma ning nägu irvakil vaatab mulle otsa. Uskuge, not so much fun 😀 aga nad on ikkagi minu sõbrad ja ma pean sellega leppima. Nad ei naera ju minu üle vaid minuga koos 😀 Muidugi suudan ma varukast tulistada kõigile ikka midagi vastu. Kes sügab silma hambaorgiga, kes lööb tantsides endal jala alt ja käib risu, kes oksendab ennast vetsu järtsis täis, kes kuulutab ennast öökuningannaks aga ajab kõik inimesed ennem kahte magama. Seega ilmselt ma nüüd andsin ka väikse hoiatuse, et mind pole kerge nurka suruda. Olen alati naernud, et minu aju suudab talletada infot mis EI OLE VAJALIK. Teaks ma siis vajalikke matemaatilisi valemeid mida koolis vaja on. Loomulikult olen ma kursis sellega, et Raivo E. Tamm on abielus Helena Merziniga ning äärmiselt vajalik on fakt, et kiriku tornid ehitati sellepärast vanasti kõrgeks, et taamalt oleks näha asula olemasolu.

tenor (5).gif

On veel veidi hirmus mõelda piltide peale. Ma olen ikka ja jälle omaarust see pulli vend kes mingeid haigeid poose sisse võtab. Vahest võin ka tobedalt riidesse panna või nägu sodida. Muidugi ka ei tasuks unustada nägude tegemist. Olgu selleks siis mingi tobe musi nägu, monokulmu sodimine või keele kõrva ajamine. Kõik see iseloomustab minu huumorit. Muidugi ma ei kahetse neid otsuseid ning enesekindla inimesena ma panen ka väike galerii ülesse. Ma tean, et kui Kristin seda siin loeb siis saaks ta ideaalse kättemaksu teha kuna temal on ilmselt see kõige suurem pildivaru minu debiilsustest. Oleks tore samas ka need kätte saada, sest ma olen ikkagi inimene kellele meeldib ilmutada pilte. Reaalne foto on ikkagi midagi muud kui lihtsalt arvutist neid passida. Kusjuures vaadatest oma pilte siis kahjuks on minu suurim ohver Pärnus kelleks ei muud kui meie oma Papa Jannsen kelle kuju asub Rüütli platsil. Sel hetkel kui tema oma ajalehte sirvib siis mina olen korduvalt roninud tema sülle ning korralikult ahistanud ja kasutanud tema liikumatust ära.  Ilmselt ma pean vabandama ka oma vanemate ees. Asi ei ole teie kasvatuses vaid need on olnud puhtalt minu ostsused mis nende piltideni on viinud. Kuigi me ei saa kuangi teada mis oleks minust saanud siis kui oleksite olnud ka vähe karmid minu kasvatamises. Olen reaalselt vist kõige vabama kasvatusega laps oma sõprade seas.

Seoses kasvatusega on ka sellel väikseid kiikse olnud. Võikus – see kõige suurem lahk arvamus mis viimasel ajal on tekkinud. Minu peres ei olnud kunagi isegi mõeldav asjaolu, et ma lihtsalt laua või köögi kapi peal hakkan omale neid vorpima. Kui ma oleks soovinud kodust välja lennata või vastu kukalt saada siis küll, aga ma pole sadomasohist kes armastab kui teda pekstakse. Alati ja ma rõhutan ALATI, pidi olema taldrik kui sa teed võikusi. Kõnnid võiku näpuvael ringi? Jah siis kui ema kodus pole kuna vastasel juhul saad süüdistada inimest kes parasjagu ruumis pole. Tunnistan ausalt, et suures peres kasvades on üks parimaid hüvesi see, et saad süüdistada inimest keda kohal pole. Alati on keegi seltskonnast puudu või saab kassile süü pähe määrida. Õnneks pole mu ema püstitanud küsimust kes sittus kassi liivakasti 😀 😀 , aga vajadusel süüdistaks ma pigem vanaema selles. Koolis küsiti kus sinu kodutöö on siis oli hea vabanduseks tuua, et ema tegi eilse sellest pitsat 😀 Okei ma hakkan asja üle võlli keerutama ning peaks pöörduma tagasi teema juurde. Võileiba süüakse taldriku kohal ja sa ei kõnni mööda elamist ringi nii, et võiku on lihtsalt näpuvahel. Kõikjal on puru ning kes see siis selle kokku koristab????

Kui ma juba selle ema teema puurist välja lasin siis seoses koristamisega ja puhtusega on tal alati mingi kiiks olnud. Lapsepõlvest on minu parim mälestus ikka sellest kuidas ema asjadega üle pingutas. Lapsed kes väljas mängisid käsid ikka edasi ja tagasi oma kodu vahelt. Küll oli vaja mingi auto võtta või siis vahepeal läks õues jahedaks ning vajasid jopet. Noo ja minu normaalne puhtusefriigist ema sai ükspäev nii vihaseks sellepeale, ma ei tea kas ta nüüd karjus või kurjustas aga hüüdis meile: “Mida te siiberdate siin uksevahel? Olete siin nii palju liiva jalatsitega sisse toonud, et pühkisin juba püramiidi koridori nurka!” Noo kui ma sellele nüüd mõtlen siis see ajab ikka korralikult naerma, aga tollel hetkel luges Getter meile sõnad peale, et ennem tuppa ei lähe kui sinna ka jääd. Nohh, nõnda me siis olimegi nii kaua väljas kui tänavatuled hakkasid põlema.

Ma pole tegelikult kunagi kõige teravam pliiats pinalis olnud ning ega ma siis lapsena sellega ka ei hiilganud. Seal tuligi meil vanasti emaga kokkulepe, et tulen koju siis kui tänavatuled hakkavad põlema. Jumala hea idee, aga mitte talvel. Miks meil siis selline kokkulepe oli? Muidugi sellepärast, et ma ei saanud aru kellast 😀 😀 Ma suudan nüüd kellaajast arusaada, aga minule valmistab siianu raskusi see veerand ja kolmveerand asi. Nagu ausalt ka, kui raske on öelda neid minuteid? Milleks on vaja mingi segast sitta ajada veerandist ja kolmveerandist. Kell on kolmveerand kaks, no mis see nüüd olema peaks? Sa vaatad kella ja sul on raske öelda, et kell on 14:45? Õnneks ma pole siin maailmas ainus kes sellega kimpus on, aga tõsiselt ma ei saa aru kuidas see peaks elu lihtsamaks tegema. Tunnistan ausalt et halvemal päeval ajan ma ka parema ja vasku segamini, aga see pigem hajameelsusest mitte et ma ajukääbik. Talvel siis tekkis mul probleeb seoses väljas olemisega, kella neljani saad olla siis juba tuppa. Ükskord oligi päev kui ütlesin emale, et tulen siis kui tuled süttivad ja astusin mina välisuksest välja ja tuled süttisid. No jah, eks ma siis lähen tuppa tagasi 😀 😀

Õudne kuidas jutt jooksma hakkas, aga ma nüüd lisan siia enda väikse galerii idiootsetest piltidest. Nautige neid, aga ärge edasi jagage 😀 😀

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s