Mis teed kui avastad Netflixis enda hea seriaali uue hooaja? Muidugi nagu kord ja kohus sa vaatad selle jutti ära. Nii juhtus ka mul, jälle. Seega kes ei tea siis Netflixis tuli Luciferi kolmas hooaeg välja ning tegu oli suisa 26 osalise hooajaga.

See seriaal on mulle alati meeldinud, aga selle vaatamine on läinud üle kivide ja kändude kui ma just jutti ei saa seda vaadata. Nohh sai siis see kolmas hooaeg eile edukalt lõpuni vaadatud. Punnitasin veel viimast ning lükkasin oma magama mineku aega raske südamega edasi. Esialgu oli ainult kaks osa veel vaadata ja siis lõpuks see viimane ning läbi saigi ja tuttu ma läksin. Oleks siis see seriaali vaatamisega lõppenud kogu Luciferi teema. Ohh ei, terve öö nägin, et olen üks uurijatest. Siin kohal küsiksin juba enda käest: ”Mida Helvetit?” Kui keegi kursis pole siis seriaali peaosalised on mees ja naine. Mees on siis Lucifer kes on ise otse põrgust tulnud ning naine on dektetiiv. Neil omavahel on äärmiselt hea sünergia mis aitab mõrvamüsteeriume lahendada. Üldjuhul ma selliseid krimkasid ei vaata, aga seal on veidi sellist supernaturali sisse topitud mis mind ikka vaatama paneb.

Minu eelnev päev möödus siis mõrvamüsteeriumitele kaasa elamisega ning öösel siis otsustasin sellest osa võtta. Kui mul vahepeal see selgus hetk peale tuli siis ma tõsimeeli mõtlesin, et ma ei saa enam haigemaks muutuda oma unenägudega. Ilmselt oli see mulle endale seatud kerge väljakutse. Sain lahti küll Luciferist, aga järgmisena olin ma liitunud Kättemaksukontori tiimiga. Jah, mina olingi esimene mees liige nende tibidega. Mul oli tõsiselt iseenda pärast juba häbi. Siiski need süütud ohvrid tuli päästa ning väga tõsiselt aitasin ma neid oma olematute dektetiivi oskustega. Ma tõesti oleks eelistanud Luciferi tiimiga jätkata või siis mõne CSI seriaaliga liituda, aga et ma just viimasena langesin Kättemaksukontori juurde.

tenor (2).gif

Kui ma vahest isegi olen ärgates veel mäletanud mis unes nägin siis ilmselt olen ka natukene uurinud mis see või teine tähendada võiks, aga seekord ma ilmselt skipin selle. Terve päev on olnud see häbitunne, et mis siis saab kui mõni töökaaslane seda oleks teadnud 😀 Varem pole ma vist nii palju ühe teemaga seotud olnud, et terve öö käin mingi krimka. Ma võin ainult oletada, et googledades seda on sama tulemus nagu enda väikse varba valuga saan teada, et oman ajukasvajat tegelikult. Seega googeldades seda leiaks ma, et keegi ehk plaanib mõrva minu pereliikmele või mõni pereliige ise kavandab mõrva. Samas võin ka mina oma alateadvuses mõrva plaanida. Tallinn on ju suur ja lai. Lisaks on mul ka korterikaaslane kelle mõrva plaanida. Ok ma rohkem ei arenda seda teemat edasi, pärast kellegagi juhtub midagi siis olen ma kohe peamine kahtlusalune.

Vahepeal ei näinud ma vist aastaid unenägusi ning siis Kristi alati rääkis mulle enda omadest ning ma olin veidi kade kuna ma ise ei näinud midagi. Ütleme nii, et see kadedus on üle läinud ning ma heameelega ei näeks neid veidraid asju mis terve päeva sul kuklas kummitab. Enda elu esimest õudusunenägu mäletan ma siiani kui vanaema kodus mingi peletis mind taga ajas. Olin üsna kindel, et see oli mu vanaema seest välja pääsenud deemon, kuna ta oli väga kuri. Viimane õudusunenägu oli veel paar kuud tagasi kui põgenesin Jasoni eest ning ümberpöörates lõi mulle kirve näkku. Reaalselt ma võpatasin ennast üles 😀 Kui muidu on ikka magamine see väljapuhkamise võimalus siis mu aju annab endast kõik, et seda mitte teha 😀 😀

tenor (3).gif

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s