Ma olen siin juba mitu päeva ennast kogunud, et midagigi kirja saada ning nüüd olen ma lõpuks seal maal, et saan siia mõned sõnad kirja panna. Tegelikult nii alguses mul isegi tasuks veel rõõmustada kuna ennemgi suure hooga kirjutama hakates tuleb poolepeal tüdimus ette ja nii see drafti jääb.

Seekord siis personaalne ruum või isiklik ruum, kuidas kellelegi. Mind igatahes häirib toidupoes need inimesed kes ronivad su külje alla. Enamvähem juba harjunud sellega kuiniks üks vene tädike suutis minu kõiki ootuseid ületada. Kasutan iseteenindus kassasid, kiirem, vähem kontakti võõrastega jne. Laupäeval läksin õhtu poole oma naabermaja maximasse ning ennem veel kui olin oma viimase asja läbi piiksutanud siis tuleb üks suurem (minust ikka väga suurem) tädike ja paneb oma korvi juba minu iseteenindus letile. Nagu wtf? Kas ma ikka maksta võin oma asjade eest? Tädike lihtsalt ei anna armu, ükskõik kui vihaselt ma teda ka ei oleks vaadanud siis temale tundus see nii normaalne. Milline elukas sul nõnda teeb? Kui tavaliselt ma pole inimene kes omal kaardil PIN koode varjab siis see tädike tundus küll äärmiselt kahtlane. Õnneks on olemas nüüd viipemaksed ja taaskord leidsin ma tee jumalani ehk siis palvetasin, et see viibe poleks PIN küsimisega.

Seoses pangakaartidega siis eelmise nädala neljapäeval mõtlesin, et söön tööl ühe mõnusa supikese. Kuna meil see uus bistroo enda maitsvate toitudega avati siis peab ikka neid toetama ennem kui pankrot majas. Muidugi maksmisel terminal otsustas, et minu kaart ei kõlba kusagile. Ma olen ju suluraha vaba inimene, säästame loodus ja metsa. Nohh seal ma siis olin, kaks kätt taskus ja kehitasin õlgu. Õnneks kassas olnud naine oli väga meeldiv ja lubas mul supi ära süüa ning siis edasi mõelda. Täiskõhuga tulevat paremad ideed. Ken toidu nautimine oli küll kui võlg istub kaelal. Muidugi minu pangakaart nägi välja ka nagu oleks juba paberipurustajast läbi käinud, aga see et ühel ajal lakkab töötamast viibe ja kiip, see oli midagi uut. Nõnda ma peale suppu otsustasin veel proovida, aga tulemus null. Saime kokkuleppele, et homme ma tasun oma arve. Peale tööpäeva oli esimene asi joosta SEB panka, kuna õnneks olin ma endale tellinud tudengikaardi mis mind juba ootas.

Ma nüüd ragistan ajusid, et mida ägedat ja põnevat oma elust veel rääkida ning tühjus. Mul pole peale töö ja kooli erilist eraelu mida siia kirja panna 😀 õudne kui igav üks tüüp olla saab. Kui midagi isegi oleks siia veel lisada siis ilmselt ei meeldiks see neile kes selles osalised on. Seega jah, kaua oodatud kanike nüüd nii lühikseks jääb 😀 Ausalt ma see nv üritan olla natukene produktiivsem ja teha ka midagi sellist mis vääriks siin ridadel kirjutamist. Plaan on minna filmimuuseumisse ning eks näis kas ma suudan end ka sinna kohale viia.  Muidugi pimdeas pildistamisel on vaja väheke tuulevaiksemat ilma, aga viimasel ajal on koguaeg jõhker tuul olnud. Endalgi on raskusi püsti seismisega.

 

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s