Teate küll koguaeg neid vabandusi, et ma ei saa seda ja toda teha kuna ma pean koguaeg midagi tegema. Tõsiselt olen ka ise vahest mõelnud kuidas üks või teine inimene jõuab kogu oma elu ära elada. Minul ilmselt läheks vaja vähemalt 40 tunniseid ööpäevi, et elada oma unistuste elu.

Seda enam kui inimesel on kaheksast viieni tööpäev siis töölt tulles on juba tunne nagu oleks päev õhtal. Eriti ajal mil päike põhimõtteliselt on juba loojunud. Lähed koju ja teed omale süüa ning nätaki kell on juba kuus. Sel hetkel on mul korterikaaslasega väike tava tekkinud liikumise osas. Üritades natukene aktiivsemat eluviisi arendada siis teeme koos kusagil 10 kilomeetrise ringi ning koju tagasi jõudes on kell juba kaheksa või pea pool üheksa. Jääb veel veidi aega, et lösutada ja poole silmaga kooliasju teha. Lõpuks oledki tekiall ning silmad kinni mõtled mis siis korda saatsid?

Sellest tekib küsimus kuidas suudavad inimesed oma aega plaanerida? Mina olen vist kõige mannetum sellel alal. Ja räägitakse, et ma ei oska rahaga ümberkäia. Muidugi ma ei oska seda, aga ilmselt minu ajaline ümberkäimine on hoopis hullem. Eelkõige ju inimesed ikkagi käivad trennis, toovad lapsed koju, teevad süüa ja kasivad oma kodu. Kus selleks see aeg leitakse? Ma ei jõua isegi enam blogima nii tihti kui vanasti ja ometi ma tunnen et tahaks mõne raamatu veel sel aastal läbi lugeda. Vahest mõnel valgustunnil teha ka pilte, aga ilmselt pean ma nüüd täielikult minema üle öisele fotograafiale seniks kuni see päike ennast uuesti normaalsel ajal näitama hakkab. Muidugi saab öösel teha vägevaid pilte, aga kuradi külm on juba.

Mis ma siin ikka oma ajaplaneerimatusest kurdan, ega ennem midagi ei muutu kui ise ennast käsile ei võta. Ilmselt väiksed loengud kuskil läbima ja mingi süsteemi välja mõtlema.

Minnes oma dramaatilise jutuga edasi siis mida perset seal õues toimub. Laupäeval olin Pärnus ning päeval üles ärgates ei saanud ma alguses aru mitu nädalat ma magasin. Või olin ma hoopis koomas? Reaalselt rusika suurused lumehelbed sadasid alla. Kui neid just saab hellitavalt helbesteks nimetada, pigem olid need juba mingisugused lärakad mis alla prantsatasid. Lisaks siis õhtul välja minnes saime koos Annikaga poodi minnes üsna kena jää pasa omale näkku. Vähe sellest, et ma oleks peaaegu lume vee sogases asjas külili käinud. No ei olnud mingit soovi sinna õue minna. Iroonilisel kombel oli minu üks eesmärkidest Pärnu minna, et kaasa võtta talvejope ja kindad, aga seda ma siiski ei teinud. Kusagil poolel teel tagasi meenusid need mulle ning polnud enam kellegil aega ega viitsimist tagasi minna. Nõnda mul oli see hommik see meeldiv üllatus kui kogu maa oli mustajää all ning mina läksin nagu lehm libedal jääl tööle ning hambad lõdisesid nii kõvasti, et seda oli kilomeetri kaugusele kuulda. Jopski oma sügisese tuulekaga.

Eks see talv ju tule ikka meil iga aasta nii ootamatult. Lausa veider, et peale sügist võiks JÄLLE talv tulla ning kõik autojuhid sõidavad oma autodega rehvivahetus punktid umbe. Õudne, et see talv ei käi korrapäraselt vaid alati tuleb täiesti tühja kohapealt. Veider maailm ikka küll.

Lõpetan oma sarkastilise postituse ning ilmselgelt on siin veidike märgata, et ma lihtsalt ei oska siin millestki enam kirjutada 😀 Mu elu on niiii igav 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s