Mina raban teid kõiki oma äärmiselt originaalse pealkirjaga. Olen siin kümme minutit mõelnud, et mis pagana pealkirja ma peaks panema, aga ei suuda midagi paremat välja mõelda. Jääb siis see, kui miskit põnevat kirjutamisel ajal välja ei mõtle. Ilmselt kui ma oleks mõelnud siis peaksin selle alguse ära muutma kuna see jutt oleks äärmiselt bi-polaarne 😀 😀

Tulles siis tõsisema teema juurde pean tunnistama, et peale pealinna kolimist olen ma oma liikumis aktiivsusega veidi madalale langenud. Veidi madal on isegi hästi öeldud, olen laisaks jäänud. Pühapäeval Jussi matkarajal leppisime Reinartiga kokku, et igapäev kui mõlemale sobib siis hakkame rohkem liikuma. Täna oligi meil kolmas päev kui see õnnestus ja minu igapäevane sammude arv on tõusnud üle 20 tuhande. Äärmiselt meeldiv on see. Muidugi selle laisklemise ajal on minu jalalihased veidi kärvanud ja jalgadel annab ikka tunda kui lambist hakkad selliseid tiire tegema. Veel suve keskel võisin vabalt 35 tuhat sammu teha ning pärast väikest puhkust veel sama otsa teha. Õnneks minusugusel ei lähe rohkem kui paar nädalat, et endine vorm taastada.

Seoses nende kõndimistega tuleb arutusele igasugused teemad, näiteks poliitikast kuni lapsepõlveni. Sellega siis meenuski üks jutt kus minu isa oli põhimõtteliselt välja ütlemas, et tema mind oma pojaks küll ei tunnista. Asi nimelt oli minu ropus suuvärgis. Kui ma olin kusagil nelja või viie aastane siis kolimisega pidin  lasteaia kohta vahetama ning seal seisis ees ka vestlus direktoriga. Muidugi minusugune suu filtrita laps ei olnud just kõige eeskujulikum.

Direktor: Mis su nimi on?

Mina: Mine perse!

Direktor: Aga mis su nime on?

Mina: Mine perse!

Direktor: Agaaaa mis su nimi on?

Mina: Mine perrrrrrrrrrse!

Ilmselt iga lapsevanem oleks seal kõrval sellise ilmega, et see ei ole minu laps kellega sa räägid. Sünnitusmajast anti vale kaasa või siis kukkus sünnitulaual otse põrandale. Ma ise oleks sositanud, et ta on lapsendatud. Kuid see pole veel kõik. Kunagi kui ma olin veel samas eas ja ilmselt oli mul ”mine perse” iga siis ema sõbrannaga oli taoline olukord, aga siis suutsin ma ema margi maani täis teha.

Sõbranna: Kristjan kui vana sa oled?

Mina: Mine perse!

Sõbranna: Kes sulle seda õpetas?

Mina: EMME!

Seega jah, ma polnud just see unistuste laps, aga ilmselt nad kõik said aru, et ma väheke hälvik. Võimalik, et ma olengi sünnitusmajas pea peale kukkunud või siis vaakumpumbaga välja tõmmatud nii, et ajud hakkasid kõrvust välja voolama. Tundub, et asi on nüüd enamvähem normaliseerunud ja saan endaga normaalselt hakkama. Kuna see jutt juba veidi rõvedaks läks siis lõpetan siinkohal ja lasen teil ka neid pilte vaadata 😀 😀 On ikkagist jõudnud kätte aeg mil pimedas pilte teha ja see on üks mõnus väljakutse millega mässata. Ei saa lihtsalt suvaliselt klõpsida vaid ikka peab statiivi üles sättima ja kaameral iso paika sättima koos muude seadistustega.

DSC_8840DSC_8841DSC_8856DSC_8865DSC_8867

Advertisements

2 kommentaari “[420]Õhtused pildid ja niisama mula

    1. Mõte oli ja, aga nüüd peaks ennast ka tõsiselt käsile võtma 😀 tööandja poolt saaksin isegi tasuta myfitnessis trenni teha, aga laiskuse uss on liiiuiga tugev 😀 ilmselt ma lähinädalatel üritan ennast parandada 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s