Juba see septembri kuu saab läbi ning varsti on jõuöud ja siis juba uus aasta. Olgem täpsed siis 86 päeva pärast on see horror käes kus inimesed kaotavad mõistuse ning ostavad poed tühjaks. Seni aga naudime veel neid hetki kui saab rahus toidupoes ja muudes kaubanduskeskustes ringi jalutada.

Vahepeal olen saanud kätte oma suvised pildid mis sai siis tehtud nö seebikarbiga ja oma kalli zenitiga. Lähipäevil ma üritan ka mingi ülevaate sellest luua. Esmakordselt tuli zenitiga pildid kõik väga hästi välja. Eelnevalt on ikka mingi jama sellega olnud, et osad pildid on lihtsalt valged. Kahtlustasin viimasel korral, et ju siis seal lint vahepeal jääb liiga pikalt lahti mis siis teised pildid ka ära hävitab. Peale viimast linti mitu korda katsetasin, aga kõik töötas nagu õlitatud masinavärk. Nüüd oli ka meeldiv üllatus kui kõik pildid välja tulid. Minu hea zenit jääb veel aega teenima.

Äärmiselt nõmedad on olnud meie sügis ilmad mis eriti ei lase välja pildistama minna. Muidugi vihm seda otseselt ei sega, aga just väga meeldiv pole seal tormi käes oma kaameraga matkata. Ükspäev oli küll tunne, et orkaan on jõudnud ka meie rahuliku riigi maadele. Siiani üritan oma terasvilla fotoshootingut teha, aga küll pole sobivat ilma või pole piisavalt motivatsiooni. Lisaks peab riidekapist otsima üles just vanad kaltsud, sest kes see ikka tahab oma ilusad riided terasvillaga ära kärsatada. Muidugi on veel minu suurim saavutus olnud Kristini nakatamine filmimaaniasse. Mina olen juba veebruarist saati oma filmidega mässanud ning temal on olemas oma esimene filmikaamera Fed3. Nüüd me saame vahetust teha ning üksteiste kaameraid laenata. Mul on muidugi suurem ladu kui tal, aga küll ta sellega järgi jõuab 😀

Lisaks olen veel mõned päevad koolis käinud kus olen veel teadmisi omandanud. Seal olles olen ma väheke kinnitust saanud, et ma pole vist päris seda oma eriala leidnud. Põnevad teemad, aga tõsiselt kahtlen kas ma ikka tahan sellega tegeleda. Muidugi kõige parem oli diskreetne matemaatika kus ma lihtsalt poolteist tundi istusin ja vaatasin tahvlile ning mõtlesin endamisis: “Mida perset? Mis toimub? Kes ma olen? Miks ma siin olen? Huvitav mis Kasper vanemate juures teeb?” Sealt tunnist väljusin ma sama targalt kui sisenesin ehk ma ei saanud mitte midagi aru 😀 Asi muidugi nii lootusetu lõpuks polnud kuna õpikust järgi lugedes sain ma ikkagi asjale pihta mis seal toimus, aga nagu ikka siis esimene reaktsioon on see, et ma ei saa mitte midagi aru ja tahan loobuda. Viga ehk polegi selle eriala juures see, et ma ei saa vahepeal aru vaid ikkagi see, et puudub sügavam huvi kogu selle teema vastu. Erinevalt fotograafia millega ma tegeleks igapäev, aga mul lihtsalt pole seda aega kooli ja töö kõrvalt. Filmide ilmutamisel pole materiaalset võimalust ka 😀

Aaaa ja muidugi pomm uudis siia lõppu. Kristjan on nüüd appli mees. Ehk siis ka mina olen nüüd esimese iPhoni soetanud ning ma pean tõesti käsi südamel ütlema, et see telefon on väga kasutajasõbralik ning üli kiire. Minu kuue-seitsme aastane suhr samsungiga on lõppenud. Never know, ehk ma kunagi maandun sellepeale tagasi, aga hetkel ma naudin oma telefoni ikka täiel rinnal. Muidugi eluaegsel androidi vennikesel oli alguses ikka päris suured raskused selle ios-i loogikaga. Nüüd hakkab juba vaikselt asi käppa saama.  Ega siin pole muud kui peab endale veel macbooki ostma ja ka iMaci 😀

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s