Jubedalt võtab mul ikka aega, et ennast koguda ja siia midagi kirjutada. Kuigi mul siin tiksub juba blogi kolmas sünnipäev siis peaks selleks vist mingi erilise asja tegema, aga eks näis kuidas mul töö, kooli ja sotsiaalelu kõrvalt aega leidub.

Eile sai igatahes avastatud ühte vägevat kohta Lahemaa rahvuspargis kus asub Pikanõmme loodusõpperada ja veel Majakivi. Selle kivikese puhul teeb asja eriliseks see, et ta on suurusel kolmas Eestis ja selle otsa saab ilusti redeliga ronida. Rohkem mul polnudgi vaja teada kui ajasin naabri kaasa ja autole panime hääled sisse. Kell oli juba kuus saanud, aga nibin-nabin jõudsime seitsmest sinna ja liikusime raja peale.

Esmalt tundus see rada mulle päris igav. Meenutas ühte Pärnumaal mis venis nagu tatt ja mille lõppu polnud kusagil näha, aga ometigi olen seal pea neli korda käinud. Tegelikult näitab see ilmselt seda, et seal maakonnas pole eriti palju huvipakkuvaid raba radasi. Esimese suurema kivi vastutulemisel olin ma suht pettunud selle suuruses. Tean küll seda ütlust, et suurus pole oluline, peaasi et oleks pikk ja jäme (tean, et see on äärmiselt rõve ütlus, aga selline ma juba olen). Polnud seda treppi mis laseks vabalt kivile ronida ja naaber Reinart hakkas juba kahtlema, et mis pegasusi  ma seal pildil veel siis nägin kui olematu trepp välja jätta. Noo mis ikka, pettunud kivis liikusime vaikselt edasi.

Lõõõpuks tuli siiski kivi mida ma olin vaatama läinud. Ei pidanud ikkagi pettuma vaid sain uhkusega nina püsti ajada ja sellest trepist üles minna. Kivi oli ikka tõsiselt suur kuid Reinart seda väga ei nautinud kuna härral on kõrguse talumatus. Mul on seda vähesel määral, aga võrreldes emaga siis mul puudus see. Mul üks teine talumatus millest räägin hiljem. Kivil sain oma foto tõestus ära tehtud siis liikusime edasi mööda rada kuniks jõudsime vaatetorni millest avanes äärmiselt kena vaade. Peab mainima, et see on küll üks kindlamaid torne mille otsa ma olen roninud. Palgid on ikka väga jämedad ja tekib ainult küsimus kes kurat seda sinna viitsis üles ehitada.

DSC_8334.jpg
Majakivi, suuruselt kolmas Eestis.

Kuna kell hakkas kaheksa poole tiksuma siis oli aeg vähe kiiremad sammud seada väljapääsu poole. Nüüd oli käes see hetk kui minu pimeduse talumatus hakkas välja lööma. Üldjuhul ma seda pimedust väga ei karda, aga olles metsas siis minu fantaasia hakkab ikka korralikult tööle. Kui muidu mina ja mets saame enamvähem omavahel läbi siis mina ja pime mets ei saa absoluutselt omavahel läbi. Mis kõige haigem, mind ründas kaks põdra kärbest just siis kui ma üritasin ennast selle pimedusega ära harjutada. Iga krõps mis käis pani kohe minu fantaasia elama, kuskil on äkki karu või hoopis metssiga, aga miks mitte hoopis hunt. Nõnda ma siis üritasin väliselt enamvähem rahu säilitada kuna ma olin siiski koos Reinartiga seal. Üksi oleks pohhui närvitseda, aga kui ma ajan ka teise inimese iga krõpsu peale pingesse siis see ei lõppe meil kummalgi hästi. Muidugi ma kirusin ennast oma mõtetes, et oli mul ikka vaja siia metsa ronida ja mis tore kogemus sul nüüd metsas kõndides on. Õnneks me saime sealt ilusti välja ja ma olen siiani elus. Ilmselt ma enam pimedas väga metsa jalutama ei trügi 😀

DSC_8364.jpg

DSC_8322.jpg

DSC_8398.jpg

DSC_8330.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s