Kui ma juba kevadel liigutasin mõtet kooli minna siis tõsimeeli ei oleks ma arvanud, et peale selle ma hakkan omale uut elukohta otsima ning lisaks saan uue töökoha. Ei teagi nüüd kas mind on tabanud keskea eelne kriis või lihtsalt soov jälle oma ellu mingit värskust tuua.

Mis siin siis ikka pikalt venitada. Olen alustamas oma elu Tallinnas ja seda juba 20 august ning seega ka uus töökoht kaitseväes. Tegemist ikka IT alase tööga, aga seda ma siin enam täpsemalt rääkima ei hakka mis on täpsemalt minu ülesanded. Üsna tõenäoline, et minu töö lugusi siia enam mitte kunagi ei tule, aga selle tühimiku saab täita kooliga. Üsna kindel, et ka Tallinna linn on piisavalt veidrusi täis millega oma blogi sisustada.

Kui keegi minult küsib kas on kahju ka oma hetkel olevast töökohast ära minna siis pean vastama jaatavalt. Töökaaslased oli ikka muhedad kuigi tööülesanded olid juba üsna üksluiseks muutunud. Kui kas ma olen põnevil uue töö osas? Pigem mitte, mind valdab rohkem hirm. Hirm just seoses kuidas käituda kõigi kaitseväe inimestega. Ma pole ajateenistust läbinud oma põlve vigastuse tõttu ning ilmselt ei saa ma seda ka teha. Just täna perearsti juurde minnes pidin trepi asemel valima lifti kuna juba autosõidu ajal hakkas põlv valu tegema. Üsna selline vanakese tunne on juba. Seega sellest tuleb väike paanika kuidas inimestega suhelda.  Hetkel on lihtne arstide poole pöörduda kui doktorid, aga sedagi teen ma vist mitte kunagi. Enamustega ikka selline sinapealne jutt.

Elukohana pole veel midagi kindlat leidnud. Olen tõmmanud oma telefoni äpid millega saan pidevalt teateid kui kuskil keegi korteri lisab, aga selliseid kindlaid tehinguid pole. Üsna raske on seda asjaajamist teisest linnast teha. Pigem oleks kerge teha seda siis kui juba ise linnas elan. Plaan ikka kesklinnas omale pesa leida, sest ka töökoht asub seal. Ilmselt pean ma ikkagi leidma korteri kus oleks ka minu väiksele audile kohake olemas. Pole üldsegi kindel kauaks ma selle auto alles jätan kuna ilmselt on Tallinnas liiklemine kergem ühistranspordiga, aga samas oleks autoga kergem pikamaareise teha. On juba teada, et septembris pean vanaema sünnipäevale tulema ning selleks ongi hea laupäeval autol hääled sisse ajada ja õhtul saab ilusti tagasi minna.

Hetkel küll mõtlen, et Tallinnas saab nii palju erinevaid üritusi külastada, aga reaalsuses on ikka see, et ei jõua kusagile. Minu peamiseks piduriks võib saada just kool. Olen poole silmaga jälginud neid meile mis kool mulle saadab ja üsna keeruline tundub juba nende tundide valimine ja klassiruumide üles leidmine. Ma reaalselt pidin Annikaga seda arutama kui ta lohutas mind ja ütles, et temagi alguses eriliselt aru saanud mis seal toimub.

Seega juba ülejärgmine nädal olen ma enda elus teinud selle kannapöörde ja alustan oma elu Tallinnas uuel tööl ja septembris ka koolis. Ma olen üsna kindel, et varsti ma kirjutan siia kuidas ma nutan patja, aga õige eestlasena ma saan kõigega hakkama. Ainult taevas on piiriks 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s