Nagu eelneval kahel aastal siis ei saa meie traditsioon ilma kolmandata jääda ehk siis meil oli nö juudi juubel ja kolmas kord sai käidud Kihnus. Mul isiklikult peaks see olema tegelikult neljas kord, aga seltskonnaga koos on kolmas.

Alustuseks ma kohe klaarin oma vaikse oleku blogis ära. Äärmiselt piinlik, aga ma pole selle kuumaga lihtsalt erilist motivatsiooni leidnud, et siia midagi kirjutada. Ilmselt pole ma midagi niivõrd erilist ka korda saatnud mida siia kirja panna. Selline töö ja kodu meeleolu on. Kuid peagi-peagi võtan ma ennast käsile ja kirjutan vähe pikemalt mis mind juba mõne nädala pärast ees ootab. On mul tekkinud keskeakriis või niisama katus sõidab siis sellele ma ei oskagi öelda. Ma süüdistaks selles tegelikult oma generatsiooni.

Seekordne Kihnus käik oli teistmoodi kuna mina ei pidanud rooli istuma ja seda veel kolm aastat. Ei minnes ega tulles. Üsna õiglane minujaoks kuna üldjuhul olen ma olnud kuidagi roolis. Sain siis hakata kohe liikudes natukene alkoholi mekkima, aga ma võtsin veidi järsu ja salakavala joogi- vahuvein. Kui me selle vähem kui tunnise sõiduga sadamasse jõudsime siis mina olin terve pudeli nahavahele pannud ning juba parajalt purjus. See muidugi ei takistanud mind edasi rüüpamast laeval, kuna meil Annikaga ikkagi traditsiooniline vahuka joomine laeval.

Saarele jõudes olin ma veel täitsa ok, aga sööma jõudes oli tunda veidi purjus olekut ning hirmus isu tekkis ujumise järgi. Oletavalt olin ma enda elu kiiremad liigutused teinud ja rätiku toonud ning kohe tahtsin minna ujuma. Ma olen see inimene kes eriti ei käi ujumas, aga veidi alkoholi ja minek. Jumal tänatud, et mul olid kaasas sõbrad kes sügavale ei lasknud minna ning selleks oleksin pidanud kuskil kaks kilomeetrit maha kõndima. Muidugi oli Kristjanil heamõte minna ujuma riietega. Kõik minu riided oli muda täis ja haisesid äärmiselt rõvedalt. See eest oli vesi soe nagu vanni oma.

Esimene õhtu sai mindud sedapuhku Linaküla randa? mis tundus asuvat saja kilomeetri kaugusel. Tuli välja, et meie kodust ainult nelja kilomeetri kaugusel. Seal sai siis jauratud ning mingi hetk ma lihtsalt väsisin ära ja viskusin aasale pikali. Mõnda aega vaatasin tähti ja siis sai ka veidi tukutud kuni üks mees mind üles ajas ja kontrollis kas kõik ikka korras. Oli korras, aga tänu temale ma ronisin igaks-juhuks meie auto kasti, et ma seda hetke ei magaks maha kui tagasiminek on. Nõnda siis olingi mina seal kastis tukkunud ja Annika kabiinis. Kuid me suutsime ennast seekord absoluutselt ületada ja pidasime kusagil  kaheni vastu kuigi eesmärk oli seekord üheni vastu pidada. Eks näis kuidas me järgmine aasta kaheni vastu peame või siis taaskord ületame ennast ja peame kolmeni vastu.

Minu esimene ebameeldiv kogemus tuli hommikul kui Rock Citysse sööma läksime. Menüüs oli kirjas ”Jõnni hommikusöök”. Mina kui loll linnalaps Pärnust ei osanud oletada mis seal sees võiks olla ning küsisin mis see endast siis ettekujutab. Vastuseks sain tõredalt: “Praekartul, peekon ja muna. Nagu ikka on olnud.” See kui sul mingi toit on sada aastat menüüs olnud ei tähenda, et see on kõigile mõistetav mingi mittemidagi ütleva nime järgi. See oleks võinud vabalt olla praetud pelmeenid kuna mina ei tea mida härra Enn Uuetoa võis kunagi hommikuks süüa. Vaevalt muidugi, et see just tema maitse järgi oli, aga asi on ikkagi põhimõttes, kui klient küsib mis seal on siis sa ei vasta mulle nähvates.

Jättes enda ebameeldiva kogemuse kõrvale siis teise päeva õhtul sai taaskord mindud meie tavalisse kohta Kurase baari. Sealne pidu on tavaliselt üks korralik 90ndate moodi läbu kuskil küla kõrtsis ja hoovipeal. Rahvas sees higistab ennast segaseks, aga jumala eest sa pead selles umbses ruumis edasi tantsima. Pidu oli ikkagi tore, aga kodu kõnd oli äärmiselt pikk ja Krisu ja Süss venisid nagu tatt. Ma jõudsin vahepeal kuskil põõsas väikse paki maha panna, aga need ikka vaikselt tulid. Nad oleks nagu rulaatoriga tulnud. Kuna meie kämpis oli nii palav siis otsustasin magada selle terassil. Kõik oligi jumala timm, mõnus mändide lõhn, värskendav mere tuul ja siis lõpuks vihm. Noo perse küll. Alguses mõtlesin, et tuleb paar piiska ning tõmbasin teki üle pea, aga noo see ei jäänud järgi. Viskasin vihast oma märja teki põrandale ning tegin siis meretähte voodis. Hommikul oli mõnus üllatus kui oma telefoni terassilt leidsin korraliku veekihi all 😀 jumal tänatud, et see veekindel on.

Hommikul pidime jõudma kümnese praamile mis siis andis kuskil kaks tundi mulle uneaega ning tõuse ja sära. Ei olnud just kõige meeldivam see varajane ära minek, aga sain aru, et teistel aegadel olid piletid juba läbimüüdud. Mis veel oskan öelda, et järgmine aasta uuesti ning siis ma loodan, et minu kogemus ei ole fuck up versioon raamatust/filmist “Söö, palveta ja armasta” ehk “Söö, maga ja oksenda” 😀 😀

Advertisements

Üks kommentaar “[407] Kihnu #3

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s