Kuna suve saabudes hakkavad ka metsas marjad valmis saama siis oli ka minul see aeg, et oma sügavkülma täiendada. Kord ma juba korjasin kaheksa kilo maasikaid mida mu ema sai ilusti kolm tundi puhastada, sest need on tänu kuivale ilmale väga pisikesed. Eks see korjamine oli mul ka üsna vaevaline kuigi põllu äärest läksin ära nii, et süda paha. Oleks keegi rusikaga makku löönud siis punane maasikas oleks üles tulnud.

Kuna hoogsalt valmivad ka metsmaasikad siis käisime emaga neid eile metsas nillimas. Tavapärasel lagendikul kus me eelnevatel aastatel olime korjanud valitses täielik tühjus. Ületee see olukord parem polnud. Ainukesed punased marjad mis silma hakkasid oli mingid kahtlased muraka moodi. Kiirel guugeldamisel ma kindlat vastust ei saanud ning tänu sääskede rünnakule ei viitsinud sel hetkel rohkem oma aega raisata. Tegin paar pilti, et need looduse facebooki gruppi visata, küll nemad seal juba teavad mis veidraid taime maarjamaa täis on.

Kuna mul oli siiski soov neid metsmaasikaid saada siis surusin emale peale, et kuskil kindlasti peab olema veel mingi koht kus neid leidub. Miks ma just nii enesekindlalt temale seda peale surusin on tegelikult äärmiselt lihtne- ta on sealt kandist pärist. Ehk siis Lindi küla eit. Ta väitis, et üks tee peaks minema ühe koha juurde kus vanasti oli olnud maasikaid, aga pole enam selles kindel. Sõitsime siis kraavi pervale ja uskuge mind, mulle meeldib kraavi äärde parkida kui mu ema autos on. Pole vist teist inimest maailmas kes nii endast välja läheks kui sa juba ainuüksi lähened kraavile. Auto sai pargitud siis alustasime teekonda võõrale territooriumile. Kohe alguses ma ütlesin, et kui ma peaksin saama kelleltki soolakuuli saan siis süüdistan selles teda. Poole tee peal ma märkan koeri, aga ema need ei hirmutanud ja see lihtsalt kõndis edasi. Vaikselt kimasin järgi kuni siis see koer hakkas haukuma ja meile lähenema.

tenor (7).gif

Tuli välja, et see siiski polnud üks koer vaid hoopis kaks. Nad alguses jooksid meie poole. Valisin juba oma matustele muusikat ja üleüldist teemat ning kindlasti peab hauakivil olema: “Maetud elusana!” Ma olen enam kui kindel, et mind sünnitati selliste olukordade jaoks söödaks. Kuigi ma eeldaks, et minu ema oleks vabatahtlik sööt kuna temal on juba VÄGA VÄGA pikk elu seljataga. Me olime täpselt nagu kaks idiooti kes äärmiselt vaikselt kõndisid tagasi peatee poole ning ema veel sosistab, et ära tee järske liigutusi. Kui sind sääsk sööb siis on üsna veider teda aegluubis tappa. Pidime siis seekord leppima, et teeäärsed kraavid on meie maasika peenrad. Masendav on kui iga sinu liigutusega tõuseb sääskede parv üles kes hakkab sind koheselt imema. Kõlab üsna nilbelt, aga nii on.

Kusagil viis minutit pidasin ma selles kraavis vastu ning loobusin. Maasikaid otsid ikka taga tikutulega ning uskuge mind, aga see ei ole seda väärt. Mina läksin autosse istuma ja sügasin oma sõjahaave, aga Kindral lasi ikka mööda kraavi ringi. Mingi hetk otsustasin talle autoga järgi minna, aga siis hüppas ta autosse ning meie marjasaak jäi täpselt nelja saia moosiks. Eks me natuke hilja sinna metsa jõudsime, aga tõesti ei tahtnud minna selle mazdaga millel koguaeg aku paigast ära vajus. Nüüd sain kindlama velo endale perse alla ja korilus võib alata suure hooga. Või siis kui mul aega on. Olles siin blogimise ja kõndimisega koguaeg kinni siis aega lihtsalt pole. Okei, okei see oli nüüd väike joke. hahahahaha, killuvend.

 

Advertisements

4 kommentaari “[401] Koerad tahtsid ära tappa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s