Kunagi kui ma enda uue blogiga alustasin siis olin ma täiesti kindel, et suudan maksimaalselt kuskil 35 postitust teha ja sellega asi lõppeb. Nüüd olen ma järjekorras neljasajanda juures ja ma ei saa aru kuidas ma nii tubli olen olnud. Vähe sellest, et blogil täitub juba sügisel kolmas aasta ning mul ikka on jaksu ja jõudu siia oma asju kirja panna.

Üha enam olen ma mõelnud kes kurat viitsib seda jama siin üldse lugeda? Veidi hirmutav on samas mõelda, et kui linnas ringi tuulan siis vabalt võib keegi minust mööda kõndida ja mõelda, et mina olengi see jopski kes enda igavat elu blogib 😀 Ilmselt sügisest läheb asi veel igavamaks kui enda üliõpilas elu hakkan kirja panema. Paljudel minu ealistel on lõppemas magistri õpingud kui mina alles nüüd lähen bakat saama. Eks ma ikka püüan ennast igatepidi parandada ja leida uusi väljakutseid mis võiks ka teistele huvi pakkuda. Ma olen mõelnud ka ühe video postituse tegemisele, kuid mitte kuidagi ei jõua selleni. Paar ideed on mul mõttes olnud, aga pole seda sobivat aega leidnud.

tenor (1)

Kui väga popp on teha #tbt postitusi siis mina teen esimest korda #fbf ehk flashback friday postituse. Valisin välja ühe postituse viimase saja seast mis mulle on kõige paremini meeles. Jutt tuleb siis tollest päevast kui minu auto otsustas üles öelda. Muide ma siiani ootan millal mu auto korda tehakse. Ei oota seda nüüd nii, et auto kodus ja keegi võiks ära parandada vaid see ikka istub ilusti töökojas. Lubati järgmine nädal kätte anda, aga ma ei usu seda ennem kui oma silmaga näen. Nagu vanasti oli dokumentaalseriaal: Oma silm on kuningas. Ilmselt on see ka vanarahva väljend, aga 21. sajandil me sellist asja enam ütle 😀 Ma nüüd tõmban omalt poolt jutu kokku, ennem kui ma rahvast närvi ajan.

Kristjani tragikoomiline päev

Hetkel neid ilmasid tundes olen sattunud põrgusse. Olen seda külma eluaeg vihanud, rääkimata nendest riietest kuhu sa sada aastat end sisse mässid. Lisaks ei saa ma kindlat päeva plaani paika panna, sest kunagi ei tea mis sind tegelikult ees ootab. Seega ei olnud eilne päev tõesti minu päev.

Kui tööpäev läbi oli siis hakkasin oma autot soojendama ja kõik oli veel väga ilus ja lootustandev. Mõni sada meeter sõidetud ning hakkas põlema õli tuli. Peatu koheselt ja lisa õli. Kus siis eelhoiatused jäävad? Sai siis suund võetud autopoodi, et pisikesele õli juurde valada. Jõudes Tallinna maantee risti (Üks nõmedamaid ja tihedama liiklus ristmikke Pärnu). Vasakut pööret tehes suri auto välja. Reaalne hirm, et nüüd õli puuduse tõttu jooksis mootor kokku. Ega siis midagi kui kiire kõne padrele kes aitaks hädalise välja.

Nööri otsas tiriti mind siis vanemate juurde ja selgus, et autol on aku läbi ja enam käima ei lähe. Samas oli ka väike kahtlust, et auto ei käivitu enam õli nappuse tõttu. Läksime siis kõigepealt õli ostma. Sai see autosse valatud ning ikka ei midagi. Hakkasime uurima uue aku asja. Tuleb välja, et mul on piisavalt uus auto, et aku tuleb autole kodeerida. Kodeerimise vahele jättes oleks uus aku kuskil kahe nädalaga läbi. Kena 185 eursti läheb.

giphy (1).gif

Kuna mehaanikul hetkel aega pole siis lükkub see tegemine homsele päevale ja seda ka võib-olla. Õnneks on mul mitteametlik varuauto olemas mida sai jaanuaris peenestatud. Vana passat on juba üle kuu seisnud lume all ning isa oli üpris pessimistlik kas see vana disla auto veel häält tegema hakkas. Hakkas küll ja seda väga lihtsalt. Saime auto tööle ning isa läks ka oma teed edasi. Eveliniga otsustasime autol natukene soojeneda ning siis poodi minna, kuna meil oli kavas sushi õhtu ja osad asjad olid puudu. Kuskil viis minutit oli möödunud ning siis meie esialgne üllatus olid uksed jääs. Noo mitte ükski uks ei avane ning auto töötab ilusti edasi.

Küll me siis seal föönitasime, sikutasime ja loksutasime neid uksi, aga sellest polnud kasu. Ikkagi oli kohe alguses Evelinil õigus, et uksed on lukku läinud. Siiani naeran kuidas naabrid võisid meid vaadata nagu kaht idiooti kes lukustatud uksi fööniga lahti soojendavad. Veab, et me ikkagi ei läinud äärmuslikku teed ja vett peale ei visanud. Nõnda me siis lõpuks saime, kaks tundi hiljem, varuvõtme millega ukse lahti saime.

Käisime siis teise autoga kiirelt poes ära ja ostsime sushi jaoks vajalikud asjad, tegime sushit, kõik sõid seda rõõmsalt ning sai üritus läbi. Oli aeg hakata passatiga koju minema ning kell oli juba üheteist kümne paiku õhtul. Istun autosse ja esiklaas on seest jääs. No fain, ma siis ootan kuni see ära sulab. Vahepeal tekkis selline uitmõte, et võiks auto juba teepeale valmis sõita. Mis aga siis veel ilmnes, auto oli oma mõnusas lumepesas kinni. Hakkasin labidaga seda puhastama nii palju kui võimalik, aga auto ikka ei liikunud. Kutsusin siis pererahva appi, et ehk saab ta välja lükata, aga ei midagi. Olen üsna kindel, et passat oli solvunud, et ta nii kaua seal seisnud olid. Polnud enam muud võimalust kui pidin laenama teist autot mis lõunaks vaja tagasi viia.

giphy

Õpetus siis mulle: selliste ilmadega kindlasti talvesaapad jalga, kuna ei tea kunagi mis juhtuda võib ja nike tossud pole parim valik. Lisaks ei tasu teha kindlaid plaane.

Siberi külm võiks juba sinna ida poole tagasi lennata!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s