Käimas on mul neljatesikümnes nädal mil ma jätan seda tegevust maha. Pean ausalt tunnistama, et olen korra libastunud, aga siiski suudan edukalt nüüd edasi minna. See libastumine oli täielikult minu enda viga ja seda juba sellest hetkest kui hakkasin maha jätma.

Mis segast juttu ma nüüd siis hakkasin ajama? Viimastel nädalatel on olnud see suitsuhimu eriti suur just sellepärast, et ma ei ole korralikult temaga saanud hüvast jätta. Kui ma märtsi lõpus selle viimase suitsu tegin siis ei olnud ma veel endale teadustanud, et see nüüd ongi see viimane. Tundsin puudust just sellest ühest suitsust kus ma saan igat tõmmet nautida ning siis temaga hüvasti jätta. Tekitasin selle võimaluse omale kaks nädalat tagasi Tallinnas kui suutsin omale selle ühe suitsu välja lunida. Kuna ma juba olin parajalt purjus siis nõnda ma neid suitse too õhtu ainult edasi pahvisin. Nagu mingi vanamees kes joogi kõrvale järjest enam neid tegi ja tegi. See esimene suits millega ma siis ametlikult hüvasti jätsin oli kõige mõnusam. Kogu mu keha läbi üks suur nikotiini juga mis jõudis varvasteni välja. Kogu mu keha oli muutunud nagu makaroniks. Õnneks see suitsetamine pöördus ainult ühe õhtuga ja järgmine päev ma enam ei igatsenud neid.

mothers day smoking GIF-source

Veidral kombel olengi peale seda nädalavahetust saanud taaskord rahu oma suitsu himule. Ma ei ole enam mõelnud, et tahaks veel seda ühte suitsu millega viimast korda tunda seda metsikut mõnu. Muidugi kaasneb sellega see oht, et ma jäängi nüüd jälle suitsetajaks, aga see võib juhtuda vabalt ka aasta pärast kui pole ühtegi suitsu teinud. Põhimõtteliselt ei erine ma narkomaanist ega alkohoolikust kes võitlevad samuti iga päev oma sõltuvustega. Minu sõltuvus ei riku vist nii palju organismi kui alkohoolikul või narkomaanil. Viimastel nädalatel on hakanud ka minu alkoholi kogused võtma selle alkohooliku mõõtmeid, aga ma siiski ei tunnista, et oleksin alkohoolik. Minu ajus on alkohoolik ikkagi see kes üksi joob või joomine hakkab segama tema tööl käimist.

Mulle meeldib ikkagi see olukord, et ma ei pea koguaeg mõtlema kas mul ikka piisavalt suitsu on. Lisaks on taskutes palju rohkem ruumi kui seda suitsupakki seal pole. Muidugi sellest ei hakka ma rääkimagi, et rahaliselt on palju kergem, kui sa ülepäeva ei pea nelja eurtsi välja käima. Õnneks polnud ma see kõige hullem tobitaja kes paki päevaga ära teeks vaid pigem see kesmine kes pool pakki päevas tegi. Veel meeldib minu maitsemeele taastumine, sest toit on kuidagi nauditavam kui suitsu tehes. See snäkitamine on küll veidi kehakaalu vaenulik, aga siin peab lihtsalt ennast kokkuvõtma ning ennast rohkem liigutama. Mina olengi selle liigutamisega veidi jännis kuna ei saa oma kilometraaži enam täis, sest elan töökohale nii lähedal.

Seega hoolimata mina ühest libastumisest siis ei ole ma alla andnud ja ikkagi võitlen selle loobumisega edasi. Äärmiselt rõvedalt ikka minu riided haisesid peale seda tobitamist.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s