Kuigi ma pole juba viimased aastad jaane eriti pidanud vaid pigem on olnud lihtne istumine koos sõpradega siis tänavu osutus minu jaan siis veidi teistsuguseks. Ilmselt on enamus inimese jaoks minu teistmoodi jaanid just see tavaline klassika. Eks ole mul ka arenguruumi teha siin tofu šašlokki ja kakod juues joogatada, aga näis kas seda suudan tulevikus.

Seega alustades oma teekonda Raplamaale sain oma esimese tagasilöögi oma asendusauto Mazda poolt mille rehv otsustas katki minna. Jumal tänatud, et ma polnud Pärnust väga välja saanud kuna autos polnud ühtegi võtit millega ratast lahti keerata. Nõnda saigi kõne padrele tehtud kes siis kohale vuras. Oli ta võtnud kaasa hunnik erinevaid võtmeid kui parakui ei ostunud neist mitte ükski selleks sobivaks. Nõnda ta siis vuras tagasi, et sobivat võtit leida ning mina tiksusin autos edasi. Lõpuks sai suure vihmaga see rehv vahetatud, aga tagavaraks oli ajutine millega maksimaalne sõidukiirus on 80 km/h. No ei julge sellega väga suurt teekonda ette võtta. Sai siis kiirelt Eveliniga kontakti võetud ning passati kasutamis luba küsitud. Ilmselt pean ka siin tunnistama, et sellega on palju mugavam sõita ka.

Järgmine apsakas juhtus Rapla Selveris kuhu me Marisega olime edukalt jõudnud. Seal vaatasime erinevaid hindasid ning selgus, et oleks ikkagi mõistlik parntner kaart autost ära tuua. Muidugi oli õues äärmiselt pask ilm, aga joostes sai see ära toodud. Kuna mul see kaart oli juba toodud siis kiiremaks maksmiseks otsustasin SelverEkspressi kasuks. Kuid ilmselt ei olnud see minu päev, sest peale teist toodet mida ma sisse skännisin, otsustas pult üles öelda. Sai siis teenindaja poole pöördutud ning tema andis mulle uue puldi. Saime enda ostud tehtud ning lisaks oli kõige väiksem arbuus ainult seitsme kilone.

Reede õhtul sai jaane peetud siis Adilas mis on Marise kodukoht. Sealne lõkke koht oli äärmiselt suur, aga kuna terve päev oli meeletult vihma alla tulnud siis see kõik oli äärmiselt läbi vettinud. Nõnda pidigi seda süütama kütusega. Kuid tule süütamise ajaks oli vihm kenasti järgi jäänud ja pidu sai täiel rinnal nautida. Eks need silmapaistvamad külaelanikud võtsid enda tähelepanu kohe endale. Üheks lemmikuks jäi Kaia kes on keskmisest eesti naisest vähe jässakam ning tema oli see kes üritas ennast tänavavalgustus posti taha peita. Huumorikas mutt pani ka tantsu vähe energilisemalt kui muu rahvas. Mida aeg edasi läks seda rohkem purju külarahvas jäi ja tsisteerides Marise õde siis lõpuks nägi see välja kui puuetega inimeste kokkutulek. Muusika poolelt tasub mainida, et midagi nii halba pole ma juba ammu kuulnud. Ei heida seda ette, aga lihtsalt muusika oleks ilmselt parem olnud 😀 Äärmiselt kummaline tundus ka Marise seletused inimeste kohta, et see on tema tädi poeg või onu tütar kuna lõpuks jäigi mulje, et olen hoopis suguvõsa kokkutulekul.

Järgmine päev sain mina alles kell poolkaksteist oma klapid lahti. See ebareaalne vaikus mõjutas mind nii palju, et ma lihtsalt sain magada. Pärnu on meil kajakad mis 24h karjuvad ning lisaks on ka õe poeg meile toodud kes öösiti häälitseb. Tüüp on küll kõrval toas, aga kisa kostub ikkagi minuni. Ning muidugi on ka kassid need lontrused kes mööda maja ringi kooserdavad ja hävingut külvavad. Seda just öösel, sest päeval oleks liiga igav sellise asjaga tegeleda.

Laupäeval sai jaanid vastuvõetud Kodilas mis on siis kusagil 10km eemal Adilast. Sealne pidu oli siis veidi erinev eelmisest õhtust. Alustades sellega, et rahvast tundus olevat rohkem ja juunituli oli kindlasti väiksem. Peo muusikaline poole ei kannatanud samuti kriitikat eriti veel peale seda kui kuulsin, et see maksis neli sotti. Küsimus tekkis, et mille eest? Kuna bändi nimi tundus tuttav siis väike googledamisega selgus, et too on ka esinenud korra Postipoisis, aga kehva esitluse eest teda tagasi ei kutsutud. Nõnda me Marisega seal jõime ja sõime ning pidu kestis kella seitsmeni. Vähemalt meil kuna Marko sai sealt koju alles kahe ajal päeval. Eks ma vist ise oleks samamoodi seal edasi jauranud, aga autoga peab sõitma ja järgmiseks päevaks oli vaja tööle ka jõuda.

Minu tavatud jaanid olid siis sedapuhku tavalised külasimmanid kus oli läbu hommikuni või siis Kodila puhul järgmise õhtuni. Sai ka juba järgmiseks aastaks tehtud väike plaan minna Maidla jaanidele kuna seal esineb Patune Pool mida Maris väga palavalt armastab 😀 Lisaks on see minu esimene jaanipäevaga seotud postitus. Tundub, et eelnevad jaanid pole seda väärt olnud seega peaks Maris uhkust tundma, et sai siia veergudele 😀

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s