[386] Mai kõndimised

Aeg ongi taaskord teha kokkuvõte möödunud kuust. Ühest äärmiselt mõnusalt soojast mai kuust. Olin üsna pessimistlik seoses ilmaga, aga mida imet siia eesti on üle mitme aasta toodud? Suviii. Esimesed päevad ma ikka palvetasin, et need soojad ilmad kestaks vähemalt nädala. Need on siiani kestnud ja ma ikka nii häpi.

Kuna ilmad läksid drastiliselt soojemaks siis pidin minagi oma jalavarjud vahetama väheke õhemate vastu. See jube palavus seal jalatsi sees oli juba väljakannatamatu ja lisaks see juustukas mis pärast oli. Jalga viskasin oma eelmise aasta tennised, aga need oli juba suhteliselt ribadeks kantud. Plaanisin siis omale osta ühed korralikud tennised mis oleks hea tallaga, aga ma ei leinud mitte ühtegi. Kuna minu sel hetkel olevad tennised olid juba nii läbi omadega siis sai taaskord ostetud NewYorkeri papud. Härrale meeldib muidugi ilgelt vägev olla ning paelu tema ei seo. Lihtsalt lükkab need jalatsisse ja alustab teekorda. Aga pärast minu väga, väga verist intsidenti olen hakanud paelu siduma. Ma pole kunagi ennem näinud, et verd on võimalik ise vahtu kõndida.

32359557_10212300240526740_2563773499193688064_n

Statistikast rääkides siis mul tõesti ei õnnestunud saada 400 kilomeetrit täis, kahjuks jäi kaheksa puudu. Oleks mu mai kuu viimased kolm päeva läinud plaanitult siis oleks ma suutnud eelmise aasta rekordi ületada, aga tuli korteri müük vahele. Iseenesest on positiivne, et sain korteri maha müüd. Võrreldes apriili 327 on 392 ikkagi suur edasi minek ning võimalik, et saavutan juunis oma maagilise neljasaja kilomeetri. Pean otsima oma uuest elukohast kõige mõistlikuma teekonna, et hoida samasugust kilometraaži. Pean veel oma vanadest semudest loobuma keda sai igapäevaselt kohatud oma teekesel.

Ilmade puhul ma nüüd olen edaspidi vähe targem just kuumuse poolest. Sai üks nädalavahetus taaskord rannas käidud ning tagasikõndides tundsin üks hetk, et minu pea juba tuksub ning üsna veider on olla. Nõnda ma siis iga järgneva pingi peal tegin viie minutilise pausi ja siis liikusin edasi. Üritasin veel võimalikult palju puude ja majade varjus kõndida, aga minu teekonnal oli neid üsna vähe. Oleks ma siis rannas ennast ära kärsatanud, aga ei, koju kõndides ma sain siis õlgadele korralikud kõrvetused peale. Nahka olen ma ka esimest korda suutnud elu ajada mai kuus kaks korda. Üsna kindel, et sügisel lähen nahaarstile väiksele melanoomi kontrolli.

Aina vähem olen ma mõelnud minna tööle jalgsi. Kunagi veel ikka mõtlesin, et ahh ma ei viitsi ikkagi jalgsi minna ja palju lihtsam oleks autole hääled sisse lükata ning 10 minutiga tööle jõuda. Just viimastel päevadel oli selline välistamatu jõud asjaoluks miks pidin autoga tööle minema. Nüüd ongi veel paar päeva kui vaja asju kolida ja siis olen taaskord auto kohustusest vaba.

Lootus juuni kuus on siis leida endale üks hea teekond tööle ning ilmselt eelmise aasta juuni saab kiirelt ületatud. Ilusate ilmadega läheb see kõndimine ikka paremini kui vihmastega.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s