Kuna kolimine on üks igavesti tüütu ja stressirohke siis peaks ometi võimalikult palju asju kas ennem seda ära tarvitama või siis ära viskama ja kolmandaks võimaluseks on loovutamine. Selleks, et stressi veelgi maandada võiks alustada baarikapi likvideerimisest.

Kuna ma õhtul ei pidanud autoga sõitma siis otsustasime Eveliniga teha maasika margaritasi. Esiteks oli vaja gin ära juua, teiseks oli vaja maasikad sügavkülmast ära hävitada ja kolmandaks oli vaja esimest korda neid margarita klaase kasutada mis ma ostsin neli aastat tagasi. Kokteili varietsioone sai erinevaid kuid lemmikuks jäi kokteil number kaks. Maasikad, piparmünt, basiilik, suhkur ja gin. Esimene tuli nii kange, et oleksime peaaegu juba kännis olnud. Pakkimine läks tänu selle kohe palju kiiremini ja vähem stressi oli ka.

Muidugi kui hakkad omi asju sorteerima siis tulevad päevavalgele igasugust staffi mis oli ammu.ammu unustusse vajunud. Nõnda oli ka minu nö meeleheitel koduperenaiste kinnastega mis mulle eelmine aasta kingiti. Just kolimise päeval oli sobilik need endale korraks kätte ajada ja üks ilus pilt koos margaritaga teha. Olin siis juba üsna purjakile jäänud, aga mul ausalt ei ole alkoholi probleeme vaid ma naudin elu (see on nüüd nali)

DSC_6536.jpg

Edasi üritasime ikka pakkida ja pakkida, aga mina jäin koguaeg kuidagi toppama mingite asjade juures. Näiteks vahepeal oli vaja mul jamada oma Zeniti kaameraga millega ma lollitasin ja tegin kogemata Evelinist pilti. No läks täitsa meelest ära, et seal filmi lint sees on mida ma üritan viimased kaks kuud täis saada. Siis tekkis mul veel mõte teha sellega pilti meist mõlemast. Nõnda ma ta siis köögikapi peale sättisin ja taimeri tööle lükkasin. Esimene pilt vist isegi tuli välja, aga teise puhul ei olnud klõpsu kuulda ning kui ma katsetasin kas pilt oli tulnud siis tegin ma endast selfie. Ilmselt kõige udusem, sest fookus oli taha suunatud. Seega tuli teha ka kolmas pilti, et olla veendunud kas sai ikka pildike tehtud.

DSC_6527.jpg

Kõige hullem on ikkagi see, kui palju ühel inimesel asju on. Ma enam ise ka ei imesta miks mul kunagi raha pole. Ma laristan seda igasuguse pudi-padi peale. Mis kõige hullem, ma ei suuda teha seda valikut mida peaks ära viskama. Isegi kui ma pole seda asja kümme aastat näinud siis ma ikkagi suuda seda ära visata. Köögi puhul ma mäletan nii hästi, et neid kappe tundus nii palju ja mul lihtsalt pole midagi nendesse panna. Tol ajal töökaaslane veel naeris ja ütles, et oota veidi, küll need täituvad. Ega ei läinud palju aega mööda kui olen hädas ruumi puudusega. Meeldib ikka mõelda, et olen üsna ratsionaalne inimene, aga ikkagi on mul kapis neli aasta vana müsli mida ma pole kordagi söönud, neli erinevat jahu sorti ja terve hunnik maitseaineid mida pole isegi avatud.

Suurim katsumus on minu riietekapp. Olen ikka üsna pikalt edasi lükanud seda karmi sorteerimis. Reaalselt vajab see sellist, külma südamega, ära viskamist. Ilmselt on ka seal riideid mida ma pole juba teab mis ajast kandud ja need on jäänud sinna lihtsalt paremaid päevi ootama. Ehk sünnivad mul kunagi lapsed kes neid korralike särke endale selga tahavad. Ilmselt seda ei juhtu vaid nagunii vaadatakse tülgastavalt piltide pealt mis kaltse sai vanasti kantud. Ilmselt saab uuskasutuskeskus üsna suure annestuse minu poolt 😀

Nüüd mul pole aga midagi muud kui jätkan oma pakkimist kuna täna ongi see maagiline päev kus kastid visatakase kärru ja läinud ma siit olengi. Saan veel mõned päevad käia siin ja paar pisarat valada kuna ikkagi üks peatükk on nüüd elus läbi. Tegelikult asi ikka nii dramaatiline pole.

DSC_6526.jpg
Margarita prep

DSC_6532.jpg

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s