[384] Kolimine

Kui veider on ikka see, et üks korteri müük toimub siis kui sa oled seda just kõige vähem oodanud. Nõnda minuga juhtus. Olles siis mõelnud, et ega see korteri müük just nii kiirelt ei liigu ja eks ma saan veel aastakese või nii edasi elada.

Kogu see uskumatuna kõlav lugu sai alguse esmaspäeval. Muidugi mina, toreda tüübina, otsustasin osta endale uued laelambid elutuppa ja koridori. Sellised intrustiaalsed nagu ikka moes on ja sinna sisse siis Edisoni pirnid mis ka hetkel väga suur trend on. Selleks saigi siis ebays ringi tuulatud ja sobivad tooted kärru tõstetud ja hetk ennem maksmist ma veel mõtlesin kas ostan kohe ära või mõtlen päeva paarikese. Läks ikkagi kohe ostuks.

Õhta poole helistas maakler kes läbi telefoni muigas ja andis teada pakkumisest mis tehti. Kui olen selle hinnaga müüma siis ostavad kohe ära. Mul polnud selle vastu midagi ning juba järgmine päev tuli paarike Soomest korterit vaatama. Huvitav fakt on asja juures see, et naisega ma käisin sügisel koos fotograafia kursusel. Seega maailm on väike ja eriti Eesti. Maakler oli päeval igaks-juhuks pannud notari juurde aja kinni ning siis saigi kinnitatud, et neljapäeval on minek noterisse.

Kujutage nüüd ette, et ma läksin sinna kohale ja ma olin täiesti teadmatuses mis hakkab toimuma. Esimese asjana andsin sekretärile enda dokumendi mis oleks peaaegu tagasi lükatud kuna see aegub 17 juuni, seega ma ei ole inimene kes asju viimasele minutile jätab. Paarile küsimusele vastatud siis suunati mind juba edasi suure laua äärde kus jäin teisi ootama. Ikkagi polnud mul õrna aimugi mis on minu eesmärk peale selle, et pean allkirja panema. Kui kõik olid kohale ilmunud siis anti lepingu näidised mis olevat saadetud juba eile meili peale, aga mida mul pole endiselt. Leppisime kokku mis sisse jääb ja mis mitte. Kes kui palju maksab ja kes kui palju siis endale saab. Surusime nö käed ja läksime õnnelikult laiali. Mis muud kui järgmiseks neljapäevaks pean olema sealt läinud.

Nüüd olengi pooleldi hirmus, et ma pean ju see nädalavahetus kogu oma aja panustama kolimisele. Üldsegi ei ole motivatsiooni enda asju hakata pakkima. Muidugi tuleb kasuks see, et saan sorteerida mingi vana jama välja. Reaalselt on mul rõivaid mida ma olen soodukaga kokku ostnud, aga kordagi pole kandnud või mida ma pole juba aastaid kandnud. Muidugi on veel tore neid kaste jahtida. Õnneks töötan ma suures asutuses kus neid käib päevas läbi sadu ning sellega erilist muret ei teki, aga ikkagi ei viitsi väga. Tahaks ikka niisama suve nautida, aga eks näis, ehk suudan ennast selleks üheks nädalavahetuseks kokkuvõtta.

Kunagi kui minu lambid ja pirnid ära tulevad siis saan nad kas oma uues kodus üles riputada või panen need vanemate lakke. Suur oht, et enam pole need moes kui mina ükskord omale sobiva korteri leian. Eriti veel hetkel kestval buumi ajal. Huvitav kas ainult minul on see hirm, et üsna pea siis järgneb masu? Aga noo see selleks. Ma nüüd hakkan oma asju kokku pakkima ning naudin oma elu vanematega.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s