Nagu eelmise aasta sügisel sai ka nüüd võetud osa ühest muhedast üritusest mida korraldas Tartu Ülikooli Pärnu Kolledž. Seltskond kellega läbisin antud teekonna jäi täpselt samaks kuid lisanud ka Merka ja Keneti laps Emily.

Käes on ka blogiauhindade hääletamine ning saad anda ka mulle hääle Eluliste blogide all tehes linnukese sellise lingi ette: kristjansite.wordpress.com 

(Hääletada saab siin: https://eba.marimell.eu/eba2018_h/  )

32741582_10212328663637300_7229387693925335040_o
Katti, mina, Merka, Kenet

Kuna meie eesmärk polnud võita, sest meie meeskonnanimi oli Võtjad, siis läbisime taaskord raja kõndides. Eelneval päeval saime teate, et meie meeskonna stardi aeg on 22:26. Kuna eelmine aasta oli äärmiselt palju trügimist ja rahvamassi siis tundus see üsna mõistlik otsus. Kuigi ma üritasin sellest uuest reeglist mööda pääseda ning ennem meie aega ära regada, kuid siiski see ei õnnestunud.Maja ümber oli näha, et seekord on palju rohkem tulnud inimesi koos oma neljajalgse sõbraga. Ilmselt oli ka promos väga palju välja toodud, et koerad on teretulnud.

Jõudes esimesse sihtpunkti oli ülesandeks vaja teha pantomiini. Kuna Merka osutus meie grupis selleks kõige suuremaks lobamokaks siis tema sai selle au, et seletab oma kehakeelega meile sõnu. Muidu kõik laabus üsna kenasti kuni jäi hätta ühe tegevuse seletamisega: kurgi pesemine. Isegi kontrollipunkti tüdrukul tõmbas veidi kinni kui kuulis mis sõna ta seletama pidi. Muidugi meile pakkus see äärmiselt palju nalja.

Teises punktis pidi ühele siduma karbi pea peale ning teine pidi sinna pingpong palle sisse viskama. Seekord said selle tegevuse au endale Kenet ja Katti. Katti loopis pallidest täppi kas neli või kolm. Ma millegipärast vaatasin kusagile mujale kuskil 15 sekundit ja selle ajaga nad olid selle juba ära teinud. Või oli see Merka süü kes üks hetk mind labist filmis? Ei mäleta 😀

Kolmas koht märgiti meie kaardil tühja koha peale ehk siis oli vaja minna Koidula parki, aga kahjuks ei mahtunud see meie kaardile ära. Õnneks olid meist kolm eluaegsed Pärnakas ja see ei valmistanud probleemi sinna jõudmiseks. Ülesandeks oli ümber puusade seotud nööriga pastakat kükitades pudelisse ajada. Kuna mina olin see kes polnud mingit ülesannet veel õhtu jooksul teinud siis laskus see au mulla. Olen oma 25 aastase elu jooksul üritanud nii üht kui teistpidi seda ”mängu” vältida, aga nüüd oli see hetk kui kuidagi ei saanud sellest mööda hiilida. Veidral kombel sai see ülesanne lahendatud mul kusagil kahekümne sekundiga ja edasi me liikuma hakkasime.

Järgmisse punkti tõtates ootas meid ees küll üks kõige lihtsamaid ülesandeid. Pidime kolmekümne sekundi jooksul oma võistkonna logo disainima. Kuigi ma ei ole siiani kindel kuidas see logo just meie võistkonnaga seotud on, aga sai siis tehtud suur Õ mille sees on V täht ja see omakorda siis kolmnurga sees. Kui me oleme võistkond võitjad siis peaksime olema VV(kuigi see tuletab kohe hirmsasti meelde vanu reidi aegu kui väljavalitut otsiti :D). Merkale tundus igati loogiline see Õ värk, aga kuna tegu oli ajapeale ülesandega siis polnud aega vaielda. Ilmselt meie ole need kes oma logodega T-särgid saame 😀

Logo valmis siis sai edasi mindud järgmisse punkti kus tuli mutrid üksteiste otsa tõsta ja seda siis puutikuga. Eelmine kord pidin mina kandikut hoidma ja Merka neid üksteiste peale tõstma. Tänavu jäi kandiku hoidmine ära ning ühekoos sai otsustatud, et sellest tuleb Merka tähetund kes selle ka ära tegi. Muidugi oli korralik tempo peal, sest erinevalt sügisest hakkas seekord kohe sääse parv meid ründama. Mina oma põlvpükstega ei olnud just kõige parem olukorras. Kõrval võistkond kes meist ennem alustas sai sekund ennem meid valmis ja nende torn muidugi vajus kohe ümber, aga meie oma püsis ikka kindlalt edasi.

Järgmises punktis hakkas meie teadmiste kontroll kus esimesena küsiti mis on kõige vanema eestlase vanus. Noo sellega me pakkusime ikka üksjagu numbreid ennem kui sai siis kindlaks 112. Nagu hädaabi number. Muidu Kandela Õun andis meile lisaks veel erinevaid vastuseid kui osutus õigeks ikka see viimane. Teist küsimust ma kuidagi ei mäleta ning kolmas küsimus oli mis on Eesti kevadpealinn, aga selle ma vastasin ennem ära kui küsimus oli lõpuni loetud. Kes siis ei teaks, et Türi on kevadpealinn? Ega ilmaasjata seal need lillelaadad ei toimu.

Järgmisesse punkti saamine oli meile kõige keerulisem seoses lapsevankriga. Tegelikult oli see Merkale ja Kenetile raske 😀 kuna pidime mööda liivast mereäärt sumpama muuli poole. Muidugi oleksime saanud ka veidi lihtsamalt, aga sel hetkel tundus, et mõistlik oleks mööda randa minna. Ülesandeks oli leida riikidele nende pealinnad. Taaskord üks väga kerge ülesanne ning liikusime siis edasi eelviimase ülesande juurde. Muidugi taaskord oli Merkal ja Kenetil asi veidi raskendatud kuna muuli peale vist ükski Pärnakas oma lapsevankriga tavaliselt ei läheks.

Eelviimases ülesandes oli vaja discgolfi kettad visata korvi. Kuna meie seltskonnas on vaieldamatult kõige suurem kogemus Kattil siis oli see tema tähetund. Kettaid oli viis millest sisse läks täpselt neli. Küll Katti sai kiita, aga kuna tema kõht oli nii tühi siis oleks ta oodanud, et saab vähemalt ühe kommi oma hea tulemuse eest 😀

Viimane punkt viis meid Jahtsadama juurde ning ülesnadeks oli koostada üks sünnipäeva luuletus Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžile mis sai hiljuti 22 aastaseks. Kolm aastat noorem kui mina. Oleks ma selle ülesande jaoks üksi olnud siis ma oleks loobunud kuna ma pole mingi luuletaja. Võin olla valetamise osas luuletaja, aga mitte luuletuse osas. Õnneks suutis Merka mingid paar rida kokku kirjutada ning saime kibe kiirelt tagasi Kolledžisse minna.

Lõpus siis olime läbinud seitsme kilomeetrise orienteerumise nagu niuhti kahe tunniga. Kuigi meile lubati, et see saab olema viis kilomeetrit siis pean ütlema, et see oli isegi meeldiv, et pikemaks läks. Lõpu registreerimisel kurtsime oma muret vedida lapsekäru läbi liiva ja see võeti edaspidiste orienteerumistele arvesse. Pakuti veel kuivajää kokteili mida tohtis ainult läbi kõrre juuba, aga millegipärast Kenet ei uskunud mind ja lisaks saime veel kringlit. Selline magus tükk kulus näljasele kõhule ära küll.

Üldjoones jäin ikka üritusega rahule ning soov oleks ka järgmistel orienteerumistel osaleda ja võimalusel ka sama seltskonnaga. Pärast seda ei suuda ma kunagi enam tõiselt võtta seda kui keegi räägib kommist. Ma ei suuda mõista kuidas on võimalik, et kaks inimest nii tõsiselt arutavad kommide üle. Egas midagi kui jalad tagumiku alt välja ja õue liikuma. Hasta la vista!

DSC_6183.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s