Viimase nädala ilmad on juba nii suvised ja kuidagi ei saa vabal päeval rannast eemale hoida. Juba sellepärast ei saa, et väike joodiku päevitus on külge ennast haakinud. Vaja siis probleem ära lahendada, aga selleks peab randa minema.

Käes on ka blogiauhindade hääletamine ning saad anda ka mulle hääle Eluliste blogide all tehes linnukese sellise lingi ette: kristjansite.wordpress.com 

(Hääletada saab siin: https://eba.marimell.eu/eba2018_h/  )

Kuna ma siin selle tervisliku kõndimisega ikka tegelen siis otsustasin ka randa jalutada. Muidugi ei saa ma minna kergemat teed ja valida selleks rannaks linnas oleva. Peab ikka veel ennem suve ennast proovile panema ning saigi siis Valgeranda kõnnitud. 12 kilomeetrit sinna pole mingi probleem, aga tagasitulek? Eks seda siis ole näha.

Alustasin oma teekonda ikka kell üheksa hommikul, hea jahe siis veel kõndida ja päike pole ka nii tugev. Jalatsiteks valisin siis oma uued papud mis ma neljapäevalk ostsin. Kuna reedel sain nendega korralik vahemaa maha kõnnitud siis mõtlesin, et ju nad on ka kõlbulikud pikemaks vahemaaks. Alguses oli ikka natukene valu kannale tunda, aga see nagu kadus mingi hetk ära. Järeldasin sellest ainult seda, et ju nad on nüüd siis sissekantud ja probleeme rohkem pole. Mingi hetk tundsin, et kanna alt on asi veidi kahtlane, kuna ma olin rannast veel veidi kaugel siis otsustasin hetkel seda ignoreerida. Ilmselt on tallal riie lahti vms. Veel mõned kilomeetrid edasi ma millegipärast vaatasin korra kanna peale ja siis tuli see suur šokk. Verd oli tulnud kannast ikka korralikult ning mina olin selle veel omakorda vahtu kõndinud. Kui küsida kuidas see võimalik on siis ma ei tea, aga reaalselt nagu mannavaht oleks olnud jalatsi küljes. Muidugi olid kannad üleni verised.

32359557_10212300240526740_2563773499193688064_n
Nunnud kannad

Kuna nüüdo li rand ainult paari kilomeetri kaugusel siis otsustasin ilma jalatsiteta edasi minna. Äärmiselt nostalgine oli kõndida paljajalu kuskil pärapõrgus. Ilmselt minust mööduvad autod kindlasti vaatasid mind kui mingit tsirkuse friiki kes ei oska normaalseid jalanõusi endale osta. Kuigi seoses sellega siis ma olen viimased kaks nädalat endale otsinud korralike tenniseid, aga lihtsalt pole selliseid mis mulle meeldiks. Sellepärast olen taaskord otsustanud NewYorkeri kasuks. Muidugi antud vigastus on ka minu endi süüd. Kristjanile meeldib räigelt vägev olla ning kui talle miskit ei meeldi siis tema seda ei tee või ei kanna. Täpselt nii on olnud velvet pükstega mida nähes võin vabalt ropsida kuna need on nii rõvedad. Nõnda on siis ka tenniste paeltega. Mulle ei meeldi kui tennise paelad on kokkuseotult avalikult väljas. Tavaliselt ma isegi ei hakka neid siduma vaid lihtsalt lükkan kuskile sisse ja lähen edasi. Eile mõistsin tõsiasja, et kui ma paelu kinni ei seo siis jalatsid hakkavad hõõruma. Pidin nö oma margi täis tegema ja paelad koju mineku ajal kinni siduma. Piinlik.

Randa jõudes olin mina see esimene. Kuigi ma eeldasin, et kella üheteistkümneks on kõik juba kohal, aga võta näpust. Kuna taamal paistsid mingid inimesed kes ei kavatsenud päikest võtta ning nad liikusid minu poole siis teesklesin, et tšillin niisama seal. Mõni minut hiljem juba saabusid teised päikese vannitajad ning siin sain juba oma asjad lahti pakkida. Olin ka spetsiaalselt apteegist omale päikesekreemi ostnud ja just seda kõige kangemat, et ma jumala eest ära ei põleks. Lõpuks ma siiski põlesin kohati ära ja kohati mitte. Tundub, et selle päikesekreemiga on umbes sama lugu mis isepruunistava kreemiga, kui halvasti peale määrid siis jääd laiguline. Nõnda olengi ma üle keha laiguline või siis ei oska ma päikest võtta. Õnneks ei suutnud ma ennast nii ära põletada nagu eelmine aasta. Ja muidugi oma joodiku päevitusest ma lahti ei saanud.

Ennem koju kõndimist ma plaasterdasin oma kannad nii kinni kui võimalik. Muidugi päris tihti ma olin sunnitud jälgima kas seal mingit vere aktiivsust ka toimub.Kusagil poolel teel oli plaastri vahetus ja kanna loputamine kuna mingi hetk oli verd mõlemal lahmama hakanud. Koju jõudes oli meeldivaks üllatuseks see, et elekter oli ära läinud. Muidugi mina hüppasin kohe dušši alla ning peale seda hakkas jalatsite pesu kuna need olid ikkagi väikesed verepangad kus siis null positiivset välja loputasin.

Nõnda mul see suvehooaeg lahti läks. Veel tänagi sai rannas käidud, aga seekord siis Pärnu omas. Ei olnud seda viitsimist sinna kaugele randa minna. Ehk järgmine nädalavahetus kui muidugi ilma antakse nii pikalt.

Advertisements

3 kommentaari “[377] Klopime vere vahtu

  1. Ma ei saa jällegi aru, miks inimesed arvavad et päikesepõletuse vastu tuleb kreemiga? 😀 Punane nahk on ju märk sellest, et päikese käes on otseselt oldud liiga kaua. Vist, sest ma pole juba aastaid mingeid kreeme kasutanud ja selle aja jooksul ka end ära põletanud, võrreldes ajaga kui päikesekaitsekreeme kasutasin. Täiesti terve inimene! 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s