Kui ma täna metrooga töölt koju sõitsin, sattusin lugema Kristjani kõige ahjusoojemat postitust isiksuse lõhenemisest ( https://kristjansite.wordpress.com/2018/05/09/374-ajan-iseennast-narvi/ ). Mugistasin siis endamisi naerda (ilmselt mind vaadati selle peale kui viimast kohtlast 🙂 ) ja otsustasin, et ütlen ka üle pika aja sõna sekka. Viimasest ametlikust külalispostitusest on siiski juba 145440 minutit möödas 🙂

(Siinkohal tervitan Kristjani ema ja soovin talle edaspidiseks raudset närvi! 🙂 )

Kes vähegi blogindusega kursis on, teab praeguseks hetkeks kindlasti, et viimase aja populaarseimaks teemaks on osutunud EBA ning selle võlu ja valu. Mõtlesin täna nende auhindade peale, siis blogijatele ja nii viis üks mõte teiseni, kuniks sähvatas idee kirjutada siia väike vahepala sellest, mida Kristjani blogi minu jaoks tähendab ja mida see mulle andnud on.

Olen võrdlemisi tagasihoidlik blogilugeja – Eesti kirjutajatest jälgin umbes-täpselt kahte. Kui keegi paluks mul nimetada 10 kohalikku blogijat, mõtleksin välja äärmisel juhul neli. Kristjan võib nüüd uhkusega nina püsti ajada, sest nendest kahest blogist, mida jälgin, on tema oma just see esimene – omasid tuleb toetada! 🙂 Aga kõigele lisaks meeldib mulle tema kirjatükkide puhul asjaolu, et saab nutta ja naerda!

Milleni ma siin aga tegelikult jõuda tahtsin, on see, et Kristjani Mõtted tõi minus välja selle nii-öelda tüüpilise eestlase. Jah! Minus lõi välja see täiesti klassikaline tahan-olla-naabrist-parem-mentaliteet (õnneks kergekujuliselt). Ja seda seoses Kristjani kõndimishullusega. Kõik teavad, et Kristjani diagnoos on juba eelmisest aastast kõndimishoolik (soome ja eesti keele ristandina see kõlaks palju toredamini: „kävelyhoolik“). Ja, tuleb tunnistada, see kilometraaž, millega meid blogi vahendusel järjepidevalt kursis hoitakse teeb lihtsalt… KADEDAKS! 🙂

Sellepärast võtsin täpselt kuu aega tagasi ennast siis lõpuks kokku ja laadisin endalegi telefoni pedomeetri. Käisin kõik variandid Google’i mobiilirakenduste „kaubamajas“ läbi ja valisin välja Step Couter’i (Endomondot seal lihtsalt polnud!). Õnneks ei tulnud mul valikus pettuda – see toimib tõesti üllatavalt hästi. Lisaks sammudele on mul nüüd ka ülevaade läbitud kilometraažist ja põletatud kaloritest. Ning loetletule lisaks utsitab rakendus mind ka järjest suuremaid eesmärke püstitama.

Nüüd aga tulemustest. Kristjani statistika räägib, et möödunud aasta aprillis sai tal läbi kõnnitud 277 km ja selle aasta tulemuseks on auväärsed 327 km. Mina alustasin oma sammulugejaga koostööd 9. aprillil, ehk siis minu aprillikuu pikkuseks teeb see täpselt 21 päeva. Nende 21 päevaga kõndisin maha ei rohkem ega vähem kui… (trummipõrin)… 142 kilomeetrit, jäädes Kristjanile alla kõigest 185 km. Kokkuvõtteks võib öelda, et arenguruumi on kõvasti, aga julge pealehakkamine on pool võitu! Samuti tuleb siinkohal tunnistada, et Kristjan polnudki nii valel teel, kui kandideeris eluliste blogide kategoorias. Mind on kogu see kõndimise-maania motiveerinud tegudele ja leian, et see olukord on üpriski elust enesest.

Lõpetuseks tuleksin veel hetkeks tagasi ülalmainitud nutmise ja naermise juurde. Huumorist sai räägitud juba postituse alguses, kuid meeleldi paneksin siia kirja mõtte, mis mind juba pikemat aega vaevab. Nimelt olen palju mõelnud 25. aprilli Õhtulehe-postitusele ja sealsele 8. küsimusele ( https://kristjansite.wordpress.com/2018/04/25/364-ma-olen-ohtulehe-kuulsus/ ):

8) Mis on olnud kõige negatiivsem ja kõige positiivsem kommentaar läbi aegade sinu blogis? Kui palju läheb sulle korda (negatiivne) vastukaja, mida blogile saad? Kas võtad seda arvesse või ajad pigem ikka oma asja?

 

Kõige negatiivsem kogemus oli, kui kuskil perekoolis kirjutati, et olen kirjaoskamatu. Olen sellega ise ka kursis, aga see mind ei heiduta. Kõige positiivsem on olnud üsna alguses, kui keegi kirjutas, et on juba ööläbi blogi lugenud ja ei suuda lõpetada. Negatiivsest vastukajast on üsna poogen.

 

Kuigi olen ise ortograafia osas üpriski tähelepanelik, ei mahu mulle kuidagi pähe, mis inimestel viga on! Mis valu on minna kuhugi foorumisse pasundama, et see või teine on lauskirjaoskamatu?! Seega tõmban seekord oma külalispostituse otsad kokku üleskutsega mõtiskleda veidi selle üle, et tegelikult on tegemist elulise blogiga Kristjani Mõtted, mitte Eesti õigekeelsussõnaraamatuga. Ja minu andmetel inimese mõtetele pole veel oma õigekirjareegleid välja mõeldud 🙂

 

Ja nüüd kõik kõndima!

 

Annika

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s