Ilmselt on minu perekonnaviga minna kiirelt närvi. Täiesti tavaline on olukord kui astud sisse ja keegi omavahel kraakleb. Üldjuhul siis vanem õde ja ema. Neil on omavahel alati selline tuline jutuajamine mis algab kõik ilusti ja kaks minutit hiljem nad põhimõtteliselt karjuvad üksteiste peale. Õde tavaliselt ütleb, et ta pole kurt vaid lihtsalt loll ning ema ei peaks karjuma, aga ema vastab sellepeale, et ta ei karju vaid tal ongi kõva hääl.

Käes on ka blogiauhindade hääletamine ning saad anda ka mulle hääle Eluliste blogide all tehes linnukese sellise lingi ette: kristjansite.wordpress.com 

(Hääletada saab siin: https://eba.marimell.eu/eba2018_h/  )

Eile õhtul kui ma poodi läksin siin minu peamine soov oli midagi hamba alla saada. Ma siis käisin ringi nagu kurjast vaimust vaevatud. Mõttes liikusid erinevad variandid mida kiirelt süüa. Kas sa salatit tahad? Ei taha! Kas sa pitsat tahad? Ei taha! Kas sa burksi tahad? EI taha! Lõpuks ma läksin mõtetes iseendaga tülli ja käratasin, et kui ei taha siis järelikult pole kõht tühi. Ilmselt peaksin ma mingi ravi vaikselt saama. Lõpuks ma siis suure vihaga võtsin endale nuikapsast ja kodus närisin seda. Täiskasvanud mina läks tõsiselt tülli lapseliku minaga. Kui järgmine kord jälle jonnid saad samamoodi kapsast närida. Seega ma läksin iseenda peale närvi 😀

Kõige kurioosem näide meie perekonnast tuleb ikka ema poolt. Kes on ikka sulle eeskujuks kui mitte sinu enda vanemad? Kui keegi peaks nägema mind närvi minnes kruusi läbi akna viskamas siis see on küll emapiimaga kaasa tulnud liigutus. Täpsemalt rääkides siis ma tegelikult ei teagi kas ma olin siis juba olema, aga mul on väike kahtlus, et olin. Perekondlik jäätise söömine lõppes sellega, et minu isa võttis valest tassist ampsu ja õde hakkas närvitsema, et kes tema jäätist on söönud. Lõpuks mu emale viskas kopa ette ja ta tahtis selle dramaatiliselt kraanikaussi visata (ilmselt juppideks), aga see lendas hoopis läbi akna (ikka läbi klaasi nii et aken katki) vastu asfaldit. Siiani naerdakse, et vähemalt jäi tass terveks.

Soov enda perekonnast väheke normaalsem olla olen üritanud oma närvilisust enda sees hoida ehk ma ei hakka karjuma. Muidugi seda siis perekonna väliselt. Perekonna siseselt lasen ma oma häälepaelad ikka valla. Sõbrad, tuttavad ja muud loomad võivad solvuda, aga sugulane on see kes ei saa minust ei üle ega ümber. Kuigi mu vanaisal see õnnetus, aga sealne lugu oli hoopis keerulisem. Ilmselt kui ma hakkaks oma suguvõsa memuaare kirja panema siis tegu oleks paksema rammatuga kui Kafka ja ilmselt saaks sellest rohkem seeriaid vändata kui Vapratest ja Ilustatest.

Kuna ma suitsetamisest loobun siis alguspäevadel oli minu sütik ikka eriti lühike ja peaaegu oleks ma kinos ühele eidele käratanud, et ta vait jääks. Ma saan aru kui sa vaatad kodus oma peikaga filmi ning siis sa pead olema see inimene kes ei lase teistel filmi süveneda, aga kinos sa pead arvestama veel saja teisega. Kõik ei pruugi võltsilt viisakaks jääda sinu pidevate kommentaaridega mis on nii lambised, et hakka või uskuma, et see blond ongi sinu päris juuksevärv. Võimalik et ma oleks pidanud sel ajal mingit mediteerimist harrastama ja rohkem looduses aega veetma, aga nüüd on õnneks need hullemad ajad möödas. Siiralt loodan, et ma pole ainuke närvihaige siin maailmas 😀 😀

Advertisements

2 kommentaari “[374] Ajan iseennast närvi

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s