Aeg läheb juba nii kiirelt, et varsti ei saa arugi kui juba suvi on käes ja siis see suvi saab juba läbi. Nõnda meil see aprill saigi nagu valguskiirusel läbi. Pole siis midagi kui peab selle maiga edasi triivima.

Käes on ka blogiauhindade hääletamine ning saad anda ka mulle hääle Eluliste blogide all tehes linnukese sellise lingi ette: kristjansite.wordpress.com 

(Hääletada saab siin: https://eba.marimell.eu/eba2018_h/  )

Enne veel kui sellest aprillist päris lahti saame lasta on vaja väike ülevaade minu kõndimisest teha. Kohe alustame sellega, et ma jäin sellega rahule. Algselt minu plaan oli natukene suurem, aga puhkust tuli peale ning otsustasin, et ma reaalselt üritan ka kõndimisest natukene kosuda. Kokku tuli siis tuli 327 kilomeetrit. Eelmise aastaga võrreldes on tulemus paranenud täpselt 50 kilomeetri võrra ehk eelmine aprill sai maha kõnnitud 277 kilomeetrit. Siin on mul reaalselt võistlus eelmise aasta iseendaga. Tõsiselt suur soov on endale ära teha ning tulemusi parandada. Ma küll ei kujutaette millega see võiks lõppeda järgmisel või ülejärgmisel aastal, aga ehk läheb mul asi leebemaks ja lepin iseendale kaotamisega. Üsna tõenäoline on, et mai kuus pean endale siiski alla vanduma kuna eelmise aasta 400 kilomeetrit ikka annab ületada.

Kuna ilmad on hakanud soojemaks minema siis ka jalavarjudel on aeg õhemaks minna. Talvesaapaid ma nüüd loodetavasti ei pea enam välja otsima. Kuid kahjuks on ka minu ustavatel Nike jalatsitel aeg puhkama minna. Tenniste puhul on mul tulnud see reaalsus, et jalatsil ja jalatsil on ikka vahe. Suvaline 10 eurone tennis on ikka üsna hävitav. Kui muidu möödub see seitse kilomeetrit üsna kiirelt siis tennistega ma reaalselt olin jõhkrates piinades. Tunnen kuidas ma oma jalgu vastu asfaldit löön ning kõnnitte äärde ei saa ka võtta kuna see on kas kruusa või koera sitta täis. Tõsiselt hoolivad koera inimesed on meil siin väikses riigis. Igapäevaga need koeraomanikud ajavad mind aina enam närvi. Arvestage sellega, et ma jätkuvalt ei tee suitsu ning ma olen äärmiselt lühikese sütikuga.

Ilmade poolest pean olema nüüd üsna tänulik. Kuigi aprilli viimasel päeval oli ikka äärmiselt paks udu mida oleks saanud vist isegi noaga lõigata. Kuskil poolel teel avastasin, et minu juuksed on hakanud niiskusest suisa tilkuma. Vihma ega midagi sellist taevast alla ei tulnud vaid ainuüksi udu oligi nii paks. Kõige eredamalt jääb meelde üks koduminek läbi rämeda tuisu. Kõige hullem oligi asja juures see, et tuul oli vastu ning lumi tundus olevat veidi jäine. Ma reaalselt kõndisin terve tee koju nii, et käsi näo ees. Äärmiselt meeldiv on ikkagi soojemad ilmad kui eelmine aasta. Kusagil ennem poolt kuud olid õues juba stabiilselt soojad ilmad ning ma sain ka oma talvejope kappi ära peita. Muidugi oli parim see kui üks päev olin kilekaga ja järgmine päev taaskord talvejopega kuna temperatuur kõikus. Inimesed kindlasti mõtlesid, et mis kuradi moelava ma hommikuti teen.

Üritan nüüd siis seda neljasadat kilomeetrit meeleheitlikult ületada ja kindlasti leida endale sobivamad jalatsid kui kümne eurtsised tennised mis mu jalad valutama panevad. Olen küll siin jutu järgi nagu väike tüdruk kes ei suuda odavate jalatsitega kõndida, aga soov oleks siiski tulevikus tervete jalgadega pensile saada. Kui ma isegi jõuan sinna maani, et pensile saada 😀 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s