Märts on läbi ja sellega minu kõndimine selle aasta märtsis. Kuna eelmine aasta sai kõndimisega algust tehtud märtsis siis on mul isegi võrreldav statistika ning ka mälestused. Peale pausi oli just nende mälestuste tõttu üsna hirmus alustada seda uut kõndimist, aga õnneks ei läinud seekord nii hullusti. Mis siin ikka, alustame seda kokkuvõtvat postitust.

Kogu märtsi jooksul sai koos Endomondoga sammutud 282 kilomeetrit. Eelmise aasta statistika järgi jäin maha ainult maist. Tollel kuul sai kõnnitud hullumeelsed 400 kilomeetrit, mida mul on siiani äärmiselt raske uskuda. Märts 2017 oli minu kilomeetrite arv 178 kandis kui tookord olid mul ka katkised varbad ja ka kannad. Peaaegu olid mõlemad jalad täiesti vigaseks kõnnitud. Süüdi olid halvad jalanõud mis kindlasti polnud kõndimiseks mõeldud. Hetkel oma nike jalatsitega kõnniks nagu taevas. Peale 16 kilomeetrist kõnnakut pole jalgadel häda midagi.

Kogu selle kõndimisega on ikka see, et hommikul tööle minnes on samad näod. Üks vanem mees, kes koguaeg oma koeraga kuldseka juures jalutab, vaatab mind sellise näoga nagu tahaks ta tere öelda. Vaikselt on ka endal selline tunne, et peaks tere ütlema. Samas igapäevalt kõnnib mulle vastu mingi poiss, ma oletan et ta on minust noorem, kes lihtsalt vaatab mulle sellise põlgava pilguga silma sisse. Ma olen üsna kindel, et ükspäev ma küsin mis teda nüüd nii väga häirib. Kas see, et ma tema teed julgen kasutada? Kas mu riided häirivad teda? Mu soeng? Mu morda? Mis iganes, aga äärmiselt häiriv on kui keegi otse silma jõllab. Pole kunagi selliseid möödujaid sallinud. Isegi inimestega suheldes on mul ebamugav otse silma vaadata ning selleks on mul nipp- vaata inimese nina ning ta ei saa aru 😀

Muidugi on kõndimine aidanud kaasa ka minu fotograafia huvile. Taas olen siis loodusega vähe lähemas kontaktis kui enne. Autos sõites ei jõua sa kõike enda ümber hoomata ning paljud asjad jäävad märkamata. Kuigi öiseid pilte ei hakka ma veel jalgsi tegema. Esiteks peab seda statiivi kaasas kandma ning teiseks meeldib mulle teha seda siis kui pole pilvi. Seega ööd ilma pilvedeta on veel sigakülmad, aga tulemused on jumalikud. Isegi imestanud, et selle kuu öiseid pilte pole siia pannud, aga selle saab kiirelt lahendada ning need leiad juba postituse lõpust.

Mis aga puutub meie ilmastikku siis sellega nüüd väga kiita küll ei saa. Need miinus kraadid kohe ei taha kuidagi ära kaduda. Hommikul on miinus üheksa ning sääred jääs ja peale tööd on pluss neli ning ma lihtsalt haudun oma jope sees. Ma olen täpselt ühe korra saanud oma kilekaga tööle kõndida ning ülejäänud päevad pean ikka oma puhvaika selga ajama. Ma tunnen sellega ennast nagu tõsine pomps. See on kuidagi äärmiselt suur ja lohvakas. Ilmselt mina ei suuda endale kunagi leida normaalset talvejopet. Lihtsam on kolida kusagile soojale maale ning olla elulõpuni särgi väel.

Sellised on siis minu rõõmud ja mured seoses selle kõndimisega. Üritan Aprillis veel aktiivsem olla kuna mais pean üle 400 kilomeetrise rekordi ületama. Tahaks juba näha kas see õnnestub ja veel rohkem tahaksin näha neid ilusaid ilmasid mis ennem suve peaksid olema. Piisas sellest kui eelmine aasta tuli mais lund, ei ole vaja seda korrata.

DSC_4340.jpg

DSC_4309.jpg

DSC_4329.jpg

DSC_4298.jpg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s