Eile õhtul kui ma taaskord üritasin kõigi pingutustega magama jääda, kuna kass möllas ringi, ma avastasin et minu kass ongi maailma suurima hälvik. Ma vaevasin enda ajukest lausa nii paljul, et meenutasin seda päeva mil ma teda käisin välja vaatamas. Lõpuks sain aru, et ega ma just kõige normaalsem inimene pole.

Kui nüüd loo algusesse minna siis kõik hakkas päev varem kui Kasperi välja valisin. Algselt oli mul kass Sander keda läksin omale lapsendama. Ennem veel kui varjupaigas lasti paberitele allkirja panna räägiti, et Sanderil on FIV. Tõmbas jumala kinni kuna ma pole kunagi kuulnud mingist FIV-ist. Tegu siis kassi HIV viirusega mis aga tema elu kuidagi ei tohiks segada. Siiani ajab see haigus mind muigama. Kass kahjuks ööd minu juures üle ei elanud, aga seda mitte FIV viiruse vaid muu asja pärast. Olin siis suht liimist lahti, aga lohutuseks viidi mind kassipoegade perekonna juurde kes olid just samal päeval saabunud.

Läksin neid siis uudistama ning äärmiselt seinast seina oli nende välimus. Ema oli neil täiesti vesihall ja lühikese karvaga, aga pojad olid nii lühikese kui pika karvaga. Nii vesihalli kui ka laigulisi nagu mul on. Nõnda ma seal siis kükitasin ning silitasin. Järsku siis tunnen, et keegi ülbitseb ja hakkas mu persele kihvi sisse ajama. Kes see muu oli kui, mitte veel minu oma, Kasper. Nii armas kui kass sind näksib õrnalt oma nõeltega (väiksel kassil on kihvad sama tervavad kui nõelad). Natuke aega sai temaga seal mängitud ning siis jäin ootama seda ühte kuud mis ta veel oma emaga pidi olema. Kummalisel kombel ma siiski sain ta kaks nädalat hiljem.

tenor.gif

Kui kassi uude kohta viia siis üldjuhul on ikka kõht vastu põrandat ning harjumine võtab ööpäeva, aga sellel polnud hirmust halli haisugi. Esimene öö ma sain juba aru kui perse ma oma elu olen nüüd keeranud. Magama minnes ronis ta nunnult voodisse ja isegi tuli kõhu peale magama. Sättis ennast näole järjest lähemale ning siis hakkas nina näksima. Lükkasin eemale, aga see ikka jätkab. Panin ta siis enda kõrvale voodi peale, aga see hakkas mu käsi näksima. Perse majas, ei oska mina selle kassiga nüüd midagi peale hakata.

Õnneks see õine närimine on nüüd kadunud, lihtsalt närib juhtmeid ja riideid nagu üks õige koer. Või see tähendab ikka nagu kass kellel on puidust närimis pulk. Miks see kass siis maailma kõige suurem hälvik on? Noo ma elan rajoonis kus pole just kõige tihedam liiklus, aga siin siiski toimub õhtuti liikumine ja minu magamistoa seinal jooksevad need autotulede varjud mida siis Kasper nii meeleheitlikult taga ajab. Noo kunas see hälvik mõistan, et ükskõik kui palju neid tuleb siis ta ei saa seda kätte. Õhtud veedabki minu magamistoas ning hüppab mööda seinu nagu hälvik. Magama minnes tahaks ikka natukene vaikust, aga ei, kus sa sellega, hälvikul vaja mööda seina hüpata. Vähe sellest et ta peaga vastu seina jookseb kui ta jookseb mööda korterit. Veel jooksuhoos hüppab tühja kohapealt mööda uksepiita üles. No mida sa sellega saavutad? Ukselinki ei või makasutada, sest karistuseks saan ma hammustada. Noo palun öelge kas selline kass on normaalne? Eriti just selles osas, et ta mu RIIDEID närib?

tenor (1).gif

Küll olen ma mõelnud mida halba ma eelmises elus olen teinud, et karma mind just nõnda hullult karistab. Eks ma ikka see Rappija Jack olin. Peaksin ikka UKsse minema ja oma karistuse ära kandma. Muidugi ei saa välistada, et see on alles selle elu karma mida see kass mulle edasi annab. Eks näis kaua ma vastu pean, varsti teen avaliku oksjoni 😀 😀

DSC_3740
Modell oskab olla 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s