Ilmselt mida rohkem minu blogi lugeda seda enam kinitub fakt, et Kristjan on üks ebastabiilne inimene. Minu eilne kodu minek on taaskord see ehtne näide.

Vastupidiselt hommikule oli peale tööd ilm ilus päikeseline ning mõnusalt soe. Mitte liiga palav ning mitte liiga külm. Kevadine ilm kus õrnalt on tunda lehekõdu lõhna. Seega ma siis otsustasin taaskord oma kaameraga mõned pildid teha. Eilsest sain ilusa õppetunni ning laadisin kaameral aku täis. Muidugi said ka kindad taskusse pandud nõnda, et lukk kinni tõmmatud. Kuid kus siis mujal neid vägevaid pilte klõpsida kui Rääma rabas. See jääb mulle täpselt tee peale, kuigi ma üldjuhul ei kõnni sealt läbi vaid pigem ikkagi mööda. Eelistan turvaliselt asfaldi.

giphy (1).gif

Mis siis seal rabas nii hullu sai olla? Ega mul endalgi oli see läinud, aga tükk maad kõndides meenus mulle, et tegu on kohaga kus metssead võivad ringi joosta. Muidu nad lihtsalt vist jooksevadki seal ringi, agaaaa kui nad on põrsastega siis on asi ikka äärmiselt kehv. Tulemuseks võib-olla minu laip kusagil lombis. Ja uskuge mind, rabas juba loikudest puudust ei tule. Kord on juba minu elu motoks, et tagasiteed pole siis nii ta jäi ka seekord. Jumal tänatud, et ma seal rabas üksi olin kuna kõrvalistel isikutel oleks üsna veider vaatepilt avanenud. Kõnnin siis järsku seisab, kõnnib siis jälle järsult seisab. Ma siis jäin iga mingi veidrama krõpsu peale seisma, kuna mul pole õrna aimugi mis häält see siga teha võiks.

DSC_1987DSC_2017DSC_2030

Ilmselt olen ma üldse see kõige loogilisem tüüp kes otsustab minna rappa Nike tossudega. Kui suur võimalus on siis seda rada kuiva jalaga läbida, kui arvestada juurde neid vihmaseid ilmasi mis siin vahepeal oli? Absoluutne NULL. Nõnda ma oma kallite jalatsitega seal mudas ja lompides müttasin. Endal süda tilkus verd ning samal ajal mõtlesin kas ma ikka jõuan elusalt koju.

giphy (2).gif

Kõige hullemaks läks asi just siis kui kodu majad juba vaaaaikselt paistsid. Järsku käis mingi hääl mis tugevalt meenutas sea ruigamist ning nõnda ma seal sekundiga tardusin. Oleks see siis olnud normaalses kohas, aga ei, just siis kui ma üritan mingit lompi ületada ning veel vähegi oma jalatseid mudast säästa. Nõnda ma seal tardudes kuulasin edasi kas mõni siga läheneb või mitte. Reaalsest sel hetkel ma tundsin natukene sellise hullumaja kandidaadina ennast. Mida kõike ma selle pildistamise nimel pole nõus tegema.

giphy.gif

Võtsin ennast lõpuks kokku ning siis liikusin edasi. Kiirelt tegin veel pilte, et ennem surma ikka mõni normaalne pilt ka saada, sest valgus oli kuidagi nii kehva, et ei saanud häid pilte. See on üldse vist võrdlemisi kehva koht kus pilte teha, sest suvel oli sama jama. Mis meenutab, et suvel see koht oli veidi hirmsam kuna siis lendasid igasugused olevused kes veel omakorda häält tegid ja minu metssea hirmu peale ajasid.

Alles siin septembri kuus kõndisin ma linna ning läbi klappide kuulsin ka väga kahtlast heli. Siis meenutas see samamoodi sea häälitsust ja ma olingi jumala kindel, et nüüd võpsikust tuleb see siga ja tapab mu ära. Reaalselt mul pole sellist surmahirmu olnud. Mis aga selgus siis, et ühes eramajas oli välis fassaadi tööd ja see akutrell tegi ikka äärmiselt veidralt häält. Kuigi ma sain teada, et see oli akutrelli hääl siis see tunne jäi ikka minu sisse. Kõige rohkem meenutab see kanepi üledoosi mis ma Hollandis sain ning mul oli vist see paanikahoog 😀 Tore viis oma postitust lõpetada. Tsiteerides Reet Linnat: “Elame veel!”

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s