Kuna Kristjan pakkus mulle välja idee teha tema blogisse kahe aasta täitumise puhul külalispostitus, hakkas mul mõte kohe liikuma. Kui korra juba nii tore ettepanek tehakse, tuleb härjal sarvist haarata!

Hakkasin kohe mõtlema, et mis küll oleks paslik teema teise mehe blogisse. Ega see pole mingi lihtne lugu kirjutada out of blue lühike ja lööv sissekanne. Seega jõudsin järeldusele, et teen kokkuvõtte viimasel ajal toimunud sündmustest ning jagan oma muret ja rõõmu kogu maailmaga. 🙂

Alustan septembri lõpust, kui käisime oma „ujumistiimiga“ Stingi kontserdil. Arvestades meie ürituse rahvusvahelisust, siis pooled meist saabusid Helsingist (välismaa prominendid siiski), pooled Pärnust ja kohtumispunkt oli Tallinn. Jällenägemisrõõm oli suur, Booking.com’i kaudu üüritud kesklinna elamine hubane ning vahuvein külm – ei oskagi rohkemat tahta. Ainult Sting oli veel puudu.

22051278_10210680365270871_5870534362790784702_o.jpg

Saku Suurhalli saime kohale õigeaegselt. Ega seal suurt hilinemisvõimalust saanudki endale lubada, sest kui asi puudutab Stingi, siis kell kaheksa on kell kaheksa ja ei minutitki hiljem. Kui jõuad kohale kolm minutit pärast kontserdi algust, oled esimese laulu juba maha maganud. Etteruttavalt võib kokkuvõtteks öelda, et kontsert oli võimas elamus, mis jääb kauaks meelde (https://kultuur.postimees.ee/4261217/sting-hupnotiseeris-publiku-muusikaga ).

Aga… Ikka ja jälle peab see AGA ära tulema. Kas ükskordki ei võiks nii, et pole mingit „aga“ ja kõik on hästi? Sedakorda olid minu jaoks suureks „agaks“ ja pettumuseks meie oma lihased kaaseestlased ja nende üüratunõme suhtumine. Alustame algusest. Saku Suurhall oli väljamüüdud, mis tähendab seda, et seal on hästi-häti-hästi-hästi palju inimesi. Nii. Muusikamaailma suurkuju tuleb lavale, aga mida teeb eestlane? Otseloomulikult on vait ja lööb silmad maha. Meie, kes me aplodeerisime ja huilgasime täiest torust, et saata oma austusavaldus lava poole teele, sattusime isegi kaaskuulajate halvustava pilgu ohvriks. Teate ju küll seda nn kui-pilgud-saaksid-tappa-olukorda, et à la mis te siin möirgate, meie tahame Stingi kuulata… See pingeline olukord leebus alles pärast viimast laulu, kui publik Stingi lavale tagasi plaksutas (!). Mis ta siin on, tead – parem hilja kui mitte kunagi. Ja, noh, eks see eestlane on kord juba selline loomult pisut tuim ja veidi aeglane. See selleks. Järgmine intsident toimus mõni hetk hiljem, kui Kristjaniga kibekiirelt „tankimas“ käisime. Oma kohtadele tagasi pöördudes (meil olid seisukohad, muide), liikusime inimeste vahelt läbi, vabandasime viisakalt ja palusime end mööda lasta, kuni järsku üks suurt kasvu meesterahavas temast möödudes käratas mulle: „ÄRA RONI MULLE SELGA!!!“. Olgem ausad – läksin närvi ning kõrgendatud häälel ütlesin talle, et vabandust, ma ei roni teile selga vaid LÄHEN TEIST MÖÖDA! Mõni minut hiljem, kui tuli vähe rütmikam lugu, mis võttis jala tatsuma, julgesime suisa paar tantsuliigutust teha. See aga on eestlase jaoks suurel kontserdil põhimõtteliselt maailma lõpp ja väga rangelt keelatud tegevus. Nimelt üks järgmine härra käskis meil oma sõbranna lühema keti otsa, sest tema juuksed pidavat tantsides härrale näkku käima (!?!?!?). Nagu päriselt??? Äkki kannataks kontserti telekast vaadata, kui viha inimeste vastu nii suur on?

Kuid siiski – kui jobud (nende vastu ei saa, neid on igal pool ja alati) välja arvata, oli kontsert siiski meie kõigi jaoks ülivõrdes elamus. Ja meie inimvaenuliku õhtu päästis suuresti marumuhe Küproselt pärit taksojuht, kelle auto me sõna oseses mõttes sõidu pealt kaaperdasime, et Suurhallist minema pääseda. Nii me siis suundusimegi kuuekesi viiekohalises autos meie valitud tümmi lõhkudes pealinna öhe, et maha pidada üks korralik afterparty.

Nüüd, kui süda on puistatud ja poole kergem olla, tuleb tunnistada, et kirjutada oleks veel nii mõndagi, kuid endalegi üllatuseks on see lugulaul märkamatult eeposeks veninud. Alguses sai ju lubatud, et kirjutan kokkuvõtvalt erinevatest sündmustest, mis viimasel ajal toimunud on, kuid olude sunnil panen praegu siia punkti.

Nagu öeldakse: „To be continued…“. Seda muidugi juhul, kui vanajumal ikka tahtmist, kirjutamissoont ja külalispostituste lugejaid annab. Uskuge mind – juttu jätkub kauemaks. 🙂

 

Palavate tervitustega Põhjapõdramaalt

Annika

Advertisements

Üks kommentaar “[1A] Killukesi siit- ja sealtpoolt lahte

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s