Vana laiskuse uss on mind taaskord närima hakanud ning ei viitsi eriti palju siia midagi trükkida. Olen juba viimased üheksa päeva siin mõelnud, et mu blogil on täitunud kaks aastat, aga ma ei viistsi sellest kirjutada. Nüüd olen ma jõudnud sinnani, et siis midagi sellepeale öelda.

Nagu enamuste jaoks käib mul see blogimine hooti, mõni kuu kirjutan nii, et näppud villis ja siis tuleb see periood kus ei viitsi isegi mõelda sellele. Hetkel on siis see madalperiood. Mul isegi on mõtteid, agaaaa ei viitsi kirja panna. Ilmselt ei ole ju mina selles süüdi vaid ikka ilm, valimised, uus kass, vana kass, lilled ja kõik muu mis minu ümbruses on. See laiskus nüüd las jääda, ennem kui selle postituse ka pooleli jätan 😀

Sel aastal siis olen otsustanud oma tervise käsile võtta ning tundub, et see kõndimine ongi minu selline meelis tegevus. Lisaks olen kõndimisega avastanud ka fotograafia millega nüüd üritan vähe tõsisemalt tegeleda. Kõndimine on asi millega alustasin just tõusva kaalu pärast. Ei olnud veel ülekaaluline, aga sinna poole teel. Soov ei olnud saada neid venitusarme mis on tulnud liig sõõmisest ja muudest jamadest. Kuna ma elan küllaltki kaugel oma töökohast siis võtsingi vastu otsuse, et käin jalgsi tööl.

source (2)

22657474_10210810549805403_950077000_n.png
Endomondo statistika

Aus olla siis esimesed nädalad olid ikka väga vaevalised, kuna kella kuuest ärkamine oli ikka paras õudukas. Mida aeg edasi seda lihtsamaks see kõik läks. Vahest meenub tööle jõudes kuidas ma esimesel korral ei jõudnud ära oodata millal ma ükskord juba tööle jõuan. Nüüd olen leidnud ennast olukorrast kus järsku olen juba tööl. Ehk selle vahemaaga harjub nii kiirelt ära, et see tundub juba mõnus teekond enne hommikut. Endomondo on ka paraja sõltuvuse tekitanud kuna nii mõnus on vaadata kuidas ma olen peaaegu juba Tallinna ära kõndinud. Nüüd olen see aasta kõndinud 1800 kilomeetrit. Ilmselt oleks see tulemus suurem, kui neid vihmaseid ilmasi poleks. Tööle tahaks jõuda ikkagi kuiva jalaga, aga töölt koju minnes mul pole erilist vahet mis ilmaga tegu on kuna kodus kuivad riided ja soe tuba.

 

Peale kõndimise olen veel väiksel reisil Hollandis ära käinud ning see oli ikka mega äge. Järgmine aasta pidi olema Horvaatia tripp soolas ning eks näis kuidas sellega läheb. Hollandi kohta oli kavas teha üks-kaks postitust, aga ups, tuli hoopis neli. Juttu oleks veel kauemaks jätkunud, aga osad asjad ei kannata blogida, kuna mingi eraelu pean ma sõpradele ka jätma. Muidu keegi ei taha enam minuga suhelda kuna suur oht on blogisse sattuda.

Aga siiski, ma ei mäleta kas ma tookord seda Hollandi kohta kirjutasin, aga proua U siis sai neid sõnumeid Telia poolt, et tehke reisikindlustus ja muu jura. Selleks peab siis saatma vastu enda isikukoodi ja reisipäevade arvu, aga tema vastas lihtsalt ”JAH”. Siiani ma mõtlen sellele ja lihtsalt ajab muigama. Lõpuks oleks midagi juhtunud siis oleks ta raiunud, et mul on reisikindlustus tehtud, mis te nüüd jamate 😀

Lisaks on minu blogisse jõudunud ka minu selle suve hullus- korilus. Olen siis üsna asjalikult käinud metsas erinevaid saadusi korjamas. Mustikas, metsmaasikad, murelid, seened ja mis kõik veel. Seente puhul oli asi veidi nutune, kuna neid lihtsalt polnud. Või siis me jõudsime metsa siis kui teised olid seened ära korjanud. Siin saab Kevade raamatut natukene dikteerida: “Kui Kristjan emaga metsa jõudis olid teised juba seened ära korjanud.” Järjekindlalt siiski käisin metsas edasi ja paarkorda olen ma saanud omale ka seenekastet teha ning ühekorra sai isegi koorest pastat seentega.

source (3).gif

Mis aga fotograafia puutub siis sellega on mul juba ammusest ajast tõsisem probleem olnud. Nüüd kõndimisega panin tähele enda ümber seda materjali mida saab kasutada ning nii sai algsest Evelini käest tema Nikoni ning sealt edasi see lumepall veerema hakkas. Ma poleks eales arvanud, et kaameta ost on ikka nii raske. Materjal millega peab tutvuma on meeletu, aga lõpuks sain oma Nikon D7500 mis silma jäi. Pean ütlema ausalt, et olen ostuga tohutult rahul ja ei kavatse seda mitte millegi vastu välja vahetada- vähemalt viis aastat 😀

Postitusi olen ma see aasta tunduvalt vähem teinud, kui eelmine aasta, aga ime kombel on lugejate number hoopis suurenenud. Ju siis suudan vähemate postitustega arukamat juttu kirja panna mis inimestele rohkem meeldib. Kuigi ma ei kujutaette kes seda blogi igapäevaselt üldse lugeda viitsib. Agaa seni kuni kirjutan siis lugege ikka edasi ning ma üritan ka veel ikka siin blogida. Palju õnne Kristjani Mõtetele.

Advertisements

Üks kommentaar “[309] 2 aastat blogimisest

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s