Maailmas vist polegi hullemat inimest kes oleks rämpstoidu sõltlane. Kui mõni toiduekspert leiutaks sellise söögikava, et rämpstoiduga kaalust alla siis mina olen essa kes selle endale ostab.

Kevadel ja veel ennem puhkust oli mul see rämpsu vältimine juba päris käpas, aga peale puhkust on asi taaskord käest ära läinud. Ega ma nüüd puhkuse ajal erilist vaeva selle vältimiseks ei näinud, aga mingil määral suutsin ikka piiri pidada. Nüüd aga on see kuidagi taaskord liiga lõdvaks läinud. Eks ole see uus algus taaskord selline raske värk. Kui mingi nädalakese elada üle ilma rämpsuta siis see vajadus hakkab ka taanduma.

Täna koju kõndides oligi see ajalooline hetk kui otsustasin, et võtan vastu lubaduse: Oktoobris rämpsu ja magusat ei söö. Nüüd ongi ainult vaja kindlaks teha mis see rämpstoit siis täpsemalt on, aga magus on magus ja seda suhu võtta ei tohi.

Rämpsu alla saan esimesena lisada oma udupeene haiguse tõttu gluteeni. Seega ma pean hakkama taaskord vähe tõsisemalt seda asja võtma kuna minu kärnad kehal aina süvenevad ja ma tunnen reaalselt, et inimesed peavad mind mingiks sügelistega persooniks. Burger läheb kindlasti sinna ning ka minu maailma suurimad vaenalsed- krõpsud. Ükskõik mis kujul nad siis ka pole. Pole vahet kas nad on all natural, vähese õliga, deep fried, maisist või siis need pringelsid millel pole kartuliga mingit seost. Ka lisaks siia alla popkorni, mida ma nüüd küll väga palju ei söö, aga siiski.

Ainus asi milles ma ei oska seisukohta võtta on alkohol ja sünnipäevad. Tean et vist pean vähemalt ühele sünkarile jõudma ning seal ikka on seda sünnipäeva toitu, aga ma vist ei paneks seda just rämpsu alla. Ilmselgelt kui on seal krõpsud ja muud fritüüritud asjad siis need jätab välja, aga muidu mingid singirullid ja täidetud munad vist nii kahjulikud ka pole. Muidugi jäädes nüüd mõistusepiiridesse. Enamus toidud on tegelikult mõistuse piires kahjutud, aga minusugune toitumishäiretega tüüp ei suuda pidama jääda.

Mul endal on suht vähe usku, et ma sellega reaalselt hakkama saan, aga selle enese disipliini pärast pean ma seda tegema. Siiani ma imestan, et ma käin jalgsi tööl, kui mul autot pole vaja. Alles täna oli emaga väike sõnelus, kuna ta leppis panka aja mis mulle ei sobi. Plaanisin minna siis ülehomme panka, et siis saan rahulikult hommikul tööle minna ja sealt edasi peale tööd panka. Nüüd aga pean minema homme autoga tööle, sest muidu ei jõuaks ma fotograafia kursusele. Ema, kui sa seda loed siis tea, et ma siiani endast väljas sellepärast. Ära põe, maksan kätte ja unustan ära.

Ilmselt ma siia oma #superHealty toidu retsepte toppima ei hakka, kuna neid teha pole kavas. Jätkan ikkagi üldjoones selliste tavaliset toitude tegemist nagu kartul ja makaronid (gluteeni vabad) ning kõrvale siis väike kanatükk. Olen see veidrik kes väga sealiha ei armasta ning pean taaskord enda kapriissuse tõttu kallimaid toiduaineid ostma. Ei ole kerge see elu koos Kristjaniga. Kujutate ette veel mis mina pean tundma? Ma ei saa isegi seda tüüpi maha jätta ega välja kolida, sest ma olengi see labaste naljade ja sisutühja jutuga Kristjan 😀 😀

Ma siis panen oma pöidlad ja varbad pihku ning loodan, et saan sellega toime. Kõige hullem on see suhkru maha jätmine, kuna see tekitab rohkem sõltuvust kui kokaiin. Nüüd aga lähen mina homseks fotoringiks oma parimaid pilte välja valima 😉

Advertisements

2 kommentaari “[302] Ei rämpstoidule

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s