Kuna Kristin siin ükskord kommenteeris, et mu blogi on nii igavaks koduinimese omaks muutunud siis otsustasin enda viimase joomingu päeviku üles kirjutada. Pean tunnistama, et on veidi ka häbi, aga sitta kah.

Alustame siis ikka asja kohe laupäeva algusest. Sai reede õhtul eksprompti kokkulepitud üks vägev seenel käik. Üldjuhul on ikka igavesti pask seeneaasta olnud, aga sõbranna kelle hüüdnimi on sõbranna, olevat leidnud ühe imelise kukeseene metsa. Noo sai siis sõbranna ja madre välja aetud ning metsa mindud. Mida, aga polnud oli seened. Ilmselt oli laupäeva hommikul seal hordide viisi inimesi üle käinud ja meie lõunaks jõudes saime vaid neid riismeid mida eriti näha polnud. Õnneks oli seal paksult mustikaid mida sai mõnuga pugistatud.

Ega me siis ka alla ei andnud vaid läksime ikka veel ühte seenekohta tšekkama. Ka sealt erilist õnne ei saabunud ning otsustasime järgmisesse kohta minna. Audru lähedal on see mets kus oleme madrega üldjuhul käinud. Ka mõned päevad tagasi sai seda külastatud ning siis me avastasime teepealt ühe paari meetrise kukeseene parve, aga need kõik olid nii pisikesed, et korjata ei saanud 😦 Muidugi mu madrel on see siiani vaevamas, et saaks ikka oma väiksed pisikesed lapsed ise üles korjata. Ma küll tegin ettepaneku ta sinna valvama jätta, aga see ei sobinud. Kui me siis uuesti sinna jõudsime olid need seene poisikesed ikka liiga väiksed.

Ikkagi ei soovinud me allaanda ning läksime veel Potsepale seeni otsima. Karjääris toimusid samalajal ka kaitseväe mingi laskmis õppused ning vahepeal pidin ikka korraliku südari seal saama. Ilmselt tekib mingi püssi laadimisel või vahetusel väike paus, aga sina oled metsas täiesti omas mullis. Vähe sellest, et sa süvened seene otsingusse kuna neid on lihtsalt nii faking vähe. Igatahes selle pausi järgi see esimene pauk tekitas korraliku ehmatuse.

Peale Potsepat me siis pakkisime asjad kokku ning nelja tunnine seenelkäik lõppes ilma eksimata ja põhimõtteliselt ka ilma seenteta. Pole ju õige seenelkäik kui ära ei eksi ja seeni ei saa. Positiivne oli asja juures siiski see, et sai aega veetud värskes õhus ning emale loodusega. Kõlan nagu mingi lillelaps siin 😀

Ennem kodu minekut lasin siis emal ära sorteerida seened mis lähevad otse pannile ning mida tuleb kupatada (seda tegin ka esimest korda elus). Kuna otse pannile seene tuli kordades vähem siis panin need ämbris kõige peale. Kodu minnes kohe naaber vaatas, et oi kui ilusad kukeseened sul on. Muidugi küsis kus metsas sain need ja ilmselt pidin veidi valetama, et Kilksamaa kandis. Ükski seeneline ei reeda head seenekohta, kui me jätame välja sõbranna kelle hüüdnimi on sõbranna. Teda ei pidanud moosimagi, kui juba rääkis detailselt välja.

Tegin siis omale kohe seenekastet kartuliga ning sõin oma punnu täis. Mõnda aega ma siis lebotasin kui võtsin velo välja ning kimasin Kristi juurde, kuna pidin läppari talle tagasi andma. Seal istusin paar tunnikest ning siis hakkasin kodu minema. Nüüd on siis see koht kus hakkas kõik käest ära minema. Helistas Evelin kes siis kustsus Tänavatoidu festivalile. Mis siin ikka, kui minek. Velotades linna poole helistas Tallinna häära M. Räkis et on festivalil tööl, et kui sinna juba suundun siis tuleks ta telgi juurest ka läbi. Saime siis kokku ja panime plaani paika minna Postipoissi. Lubasin ühe joogi teha ning siiani ei saa aru kuidas ma nüüd nii sinisilmne olin ja reaalselt arvasingi, et see jääb üheks joogiks.

Edasine minek oli siis Sugar kuhu saime kõik ilusti tasuta sisse. Fain by me. Seal kohtasin veel juhuslikult K ja L-i. Üks neist oli nii purjus, et ma isegi saanud aru mida mulle räägib, aga muidu oli tore neid näha. Kuna häära M-il oli suhkrust nii igav siis tema nostalgiline soov oli minna Mirgae. Noo kogusime oma kamba siis kokku ning liikusime sinna edasi.

Facebooki eventis oli näha, et seal mingi üritus toimub ja tasuta sissepääs. Kuna kell hakkas ka kahele lähenema siis mõtlesin, et raudselt jummala pilgeni täis. Võta näpust, peale meie nelja veel kaks inimest. Ilmselt ka minu eelnev kaagutamine, et seal on üks suurimaid suitsuruume, osutus suureks valeks. Suitsuruumi asemel oli tehtud mingi ulmeline koridori ja uste rägastik mis purjakil inimese korralikult peadpööritama paneb. Me tegime seal ühed shotid ning liikusime edasi Sun Setti.

See oli nüüd küll koht kus rahvast oli rohkem, kui ruumi. Esinejaks oli Koit Toome kelle repertuaarist kuulsime täpselt kahte laulu. Õnneks me siiski tema pärast sinna ei läinud. Tegime ka seal siis jooke ja shotte kuni ükshetk oli kell nii paljuks läinud, et tuli kodupoole ennast liigutada. Taksoga sain kesklinna kuna ratas oli mul ju kaasas. Ratta peale hüpates sain ma aru, et ma olen ikka nii lakku täis kui võimalik. Mäletan veel seda, et hirmus oli sõita kuna lasin ühest äärest teise ning matsu oleks paarkorda pannud. Loksus ka nii hullult, et endal hakkas paha.

Kell üksteist tegin oma silmad siis lahti ning mingil äärmiselt veidral põhjusel olin ma teki sees kookonis ning täpselt oma voodi kõrval põrandal. Ka kass vaatas voodist mulle etteheitva pilguga. Nüüd jääb mind elulõpuni painama küsimus kas ma sättisin ennast sinna magama või ma reaalselt kukkusin.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s