Ma pole esimene ega ka viimane inimene maailmas kellel on hirm teatud loomade või muude eluolendite vastu. Veel vähem pole ma esimene kes sellest teemast räägib, aga kuna alles hiljuti oli mul kaks intsidenti ühel päeval siis mõtlesin, et ega mul millestki muust vist kirjutada ka pole.

Naudin oma suvist uhkust ja ma siiani ei saa jätta mainimata, et see  kestab pea seitse nädalat. Sellega seoses olen ma siis igal pool ringi trippinud ja üritan ka vahepeal igasuguseid klõpse teha. Esimene hirm minu looma seikluses oli siis selle armsa lehma või pulli pildistamisel. Kusjuures temast mööda sõites Kristi veel ütles, et seda lehma ei saa lüpsta, aga nüüd piltidel vaadates avastasin pisiasjana udarate puudumise. Teda saab lüpsta küll, aga sealt tuleb sootuks midagi muud.

DSC_0080

Mina siis peene linna härrana sättisin ennast selle aiast nööri kõrvale, millest ilmselt on ka elekter sees. Tol hetkel ma veel ei teadnud kas tegu on emase või isase loomaga. Teen oma klõpsukesi ning maahärra märkas mind. See oli veel hetk kus ma mõtlesin, et väga äge ja ta isegi tuleb mulle lähemale. Nõnda ta siis vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja siis tulid need puhkimis hääled. Mingi sisetunne käskis veel ühe klõpsu teha ning siis jooksin ma täie pasaga autosse tagasi. Ma ei fikseerinud siis kas ta on mingi rihmaga kinni vaid ainus mõte oli selles, et see näkane nöörist aed, väike voldiga, kindlasti teda kinni ei hoia.

giphy (46).gif

Teine juhus oli veel samapäeva õhtul Sindis. Viisin Evelini peale kino koju ning enda kodu poole liikudes märkasin teeääres ühte musta kassi. Välimuselt meenutas ta mulle kassipoega, mis tegelikult oli, seda ei tea. Pidasin siis oma auto kinni ning temagi jäi viisakalt teeäärde edasi. Seiskasin ka mootori, keerasin raadiogi kinni. Ust lahti tehes läksin ikka aeglaselt tema poole kissitades, aga vastuseks tuli mitte selline tavaline mjäu vaid kuidagi teistsugune. Sekundiga olin autos tagasi, sest minu ajusopist meenust üks kunagi juhtum.

Olin mina siis kusagil viie-kuue aastane kui tiirutasin hämaratel õhtutel üksi ümber maja. Minusugune seikleja hingega inimene on sellepärast rohkem kui ükskord politsei poolt tagaotsitav olnud. Nähes siis ühte armsat hulkuvat kassi, otsustasin mina teda ikka paitada. Väike laps ei suuda ju kuidagi kassidest eemale hoida. Ilmselt see kass tegi samasugust veidrat kräunu ning koheselt hammustas minu väikest välja sirutatud kätt, millega soovisin ainult pai teha. Koju minnes näitasin ka oma madrele enda sõjahaava, milles mina kindel kaotaja olin. Tema muidugi tegi selle kohe puhtaks ning hommikul oli suund haiglasse.

giphy (47).gif

Haiglasse minek oli ühe ainsa nakkuse pärast- marutaud. Kuna haav oli eelnevalt juba puhtaks tehtud siis polnud KAHJUKS kusagilt proove võtta. See siis tähendas seda, et väike armas Kristjan sai seitse päeva järjest ühe süsti päevas. Ilmselt esimesel päeval minnes oli minu hirm maailma suurima ja ma valasin selliseid krokodilli pisaraid, et jope varukad olid ka vettinud. Ma mäletan siiani, et minu arusaamas pidi see süst otse hammustuskohta minema. Õnneks oli väga äge mutike kes kohe hakkas mind lohutama, et päris nii see siiski ei käi. Sain siis igapäev ise valida millisele käele ma soovin seda süsti teha. Pärast seda lugu peaks vist olema arusaadav miks ma selle kassi kräunu pärast kohe autosse hüppasin. Sellised lapsepõlve traumad mind veidrikuks teevad. Arvestades veel fakti, et mul endal on kodus üks eriline kratt kes on minu elu põrguks teeb 😀

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s