[286] Kihnu reis

Aastake on möödas ning taas sai oma jalakese väikese Kihnu saarele sirutatud. Seekord see reis oli palju vigastuste rohke, aga mina õnneks nendest pääsesin. Tervis pidas mul ka paremini vastu sellele vedelale mürgile mida me alkoholiks nimetame.

Üldjoones algas asi samamoodi nagu eelmine aasta, laevale minek ja vahukal punn maha. Laevalt maha tulles oli samm juba pehmem, aga seekord ei ööbinud me Sadama Majutuses vaid Rock Citys. Pean olema siinkohal aus ja ütlema, et see baarman/vastuvõtu tööline ei saa päris täpselt aru mis tal seal toimub. Üsna tavaline oli olukord, kus ta midagi ära unustas. Ei saa midagi halba öelda nende majakeste kohta kus me ööbisime. Need olid väga mõnusad. Samas ei saa ma seda pesemis võimaluste kohta öelda. See, et veel oli merelõhn juures mind eriti ei seganud, aga sooja ja külma vee kõikumine oli veidi häiriv. Ja kuidas ei ole dušširuumis peeglit??? Ma tahtsin oma habekest maha niita, aga selleks sai siis taaskord kasutatud telefoni kaamerat.

Reede õhtul sai taaskord Kurese baari peole mindud. Mina ja A suutsime teha seekord väikest arengut ja me pidasime vastu suisa kella kaheteistkümneni. Eelmine aasta suutsime olla üheteistkümneni seal. Viie aasta pärast oleme kella viieni seal. Tagasi kõndides olime õigel ajal, õiges kohas. Saime kastis sõita Sadama majutuseni ning sealt edasi läksime jalgsi. Arvestades, et seal on ju täiesti kott pime siis kaugelt paistnud tuluke tekitas tunde, et see meie majutus ongi. Aina lähemale minnes tundus asi kahtlaselt liiga ere ning siis lõpuks selgus, et tegu on siiski sadamaga 😀 Üsna kindlalt soovis A tagasi minna, aga minu metaliteet on, et tagasiteed ei ole. Seega me mööda mereäärt enamvähem kompasime, kuna õues oli jätkuvalt täiesti kottpime. Sattusime piinlikult kellegi lõkke peole ning siis me märkasime ühte hädist tulukest mis oli meie majutuse oma.

Laupäeval ärgates oli taaskkord tunne, et paneks need kivid tasku ja jookseks merre. Ma võin mürki võtta, aga ma pole kunagi ennem arvanud, et üks longero võiks nii hästi maitsa kui too hommik. Agaa ei saanud ka sellega liiale minna, kuna minul oli plaan vähemalt tuletornis ära käia ning siis vaadata edasi mis saab. Minek oli jalgpalli platsile kus siis mina otsustasin edasi matkata tuletorni juurde. Esiti mõtlesin küll, et mis see 4 km sinna ära siis ole, hommikuti ju kõnnin 7 km tööle. See minek ikka venis nii kaua kui sai üks minek venida. Lisaks ma jopski ei arvestanud tagasi tulekuda ja seda oli majutusse 7 km 😀 Muidu polekski hullu, aga eelneval päeval sai natuke liiale mindud selle vedela mürgiga.

Tuletorn oli vägev, aga kahjuks ei jõudnud ma muuseumisse. Maja ette jõudes oli kell täpselt sealmaal, et 17 minutit ennem oli sulgemis aeg. Lohutan ennast sellega, et nüüd on järgmine aasta veel midagi vaadata. Möödaminnes üritan ka mina jäädvustada Kihnu ilu ning need pildid leiab altpoolt.

Teise päeva pidu toimus samuti Kurase baaris ning seekord suutsin ma lausa kella kaheni vastu pidada. See on minu puhul eriliselt suur areng kuna eelmine aasta polnud minust üldse tolku. Kõige hullemini on mul meeles see üksinda koju lonkimine. See tee on täiesti kott pime ning lõputu. Vahepeal tundsin kuidas hakkab paha ning ei saanud aru kas tahab väike lõuatäis tulla või mitte. Siiski suutsin kuidagi korralikult oma kämpingusse jõuda.

Selleks korraks ongi kõik ning järgmine aasta ootavad uued Kihnu seiklused, sest nagu juba kogenud inimesed ütlevad siis iga aasta on uued lood.

DSC_0019DSC_0026DSC_0033DSC_0043DSC_0044DSC_0047DSC_0065DSC_0067DSC_0073DSC_0074DSC_0101DSC_0108

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s