Mõeldes tulevasele nädalavahetusele on mul ikka hirm astuda taaskord kelneri kingadesse. Ma pole kunagi arvanud, et minust oleks mingi suurepärane kelner peidus vaid see on see töö millega peaks üldjuhul igaüks hakkama saama. Iseasi on see kvaliteedi tase mida minult ei tasu kindlasti väga loota. Teen töö ära ja seda rahuldava tasemega, et mingit jotsi saada. Kahjuks olen inimene kes ei teinud ega tee seda tööd kuna ta naudiks vaid ikka raha pärast.

Seega olen lubanud ennast oma endisel töökohal üheks nädalavahetuseks ärakasutamiseks kuna neil töötajate puudus ning mina ilmselt liiga pehmo, et öelda ei. See hetk kui kõne milles lõplikud päevad ja kellaajad kokkuleppisime tundsin ma juba kahetsust ennast lubada sinna tööle. Mulle meeldib eestlasi ja muid rahvused, aga need soomlased käivad nii vastu. Nende ülbus oletada, et me kõik oskame soome keelt ajab eriti harja punaseks. Ma valdan mingeid lauseid ning ei pea olema Einstein nende keele mõistmiseks kuid asi on põhimõttes. Mina ei lähe Soome eesti keeles rääkima.

Kuna vinguda ma juba oskan siis veidi ajas närvi ka venelaste suhtumine. Saan aru nendest venelastest kes tulevad kodumaalt ning viisakalt küsivad kas oskan nende keeles rääkida. Ütlen ei ning nad lepivad sellega ja suhtlus läheb ladusalt inglise keeleks. Samas need kohalikud eesti venelased on julmalt hakanud vene keeles rääkima ning öeldes neile, et ei oska siis solvuvad. Samas on linn väike ja ma tean kes oskavad eesti keelt, sest mingil määral olen ma neid kas näinud või kuidagi kellegi pidi kokku puutunud. Pärnus üldiselt ikka naljalt ei leia päris neid venelasi kes eesti keelt kohe sõnagi ei oska. Muidugi oli tegu ka slaavi restoraniga ja siis kohe on eeldus, et ma pean oskama vene keelt. Ma ei lähe sushi kohta ning eeldan, et ettekandja oskab minuga jaapani keeles rääkida.

Lisan siis siia minu eelmise aasta blogi postituse mis on umbes aasta tagasi tehtud, kui üks klient ähvardas mind tappa. Tol ajal juba tekkis pigem arutelu selleüle, et olen jotsi maias mats ning keda see ikka kotib, et keegi mind tappa tahab. Tunnistan, et olin ise ka ebaviisakas, aga selliste troppidega sa lihtsalt ei viitsi tegeleda peale pikka tööpäeva.

1239966_10200642344606628_1285112494_n.jpg
Ma vasakult teine 

***

Kuna olen nüüd siirdunud tagasi Pärnusse siis tööd on käed jalad täis ja vaba aega napib ikka korralikult. Koguaeg on töö-kodu ja kodu-töö. Ehk olen ma juba selle koormuse all niivõrd tundetuks muutunud, et lihtsalt ei viitsigi kõigesse süveneda. Tänane tööpäev kelnerina oli ikka see tippude tipp.

Tulid siis mingid vennikesed sööma-jooma, kui üks hetk viina viies üks tüüp ütles:

-Kui järgmine kord mind siin näed siis teed näo, et pole mind siin varem näinud.

Kui eriliseks ta nüüd siis ennast peab? Võimalik, et arm tema näos oleks asi mis võiks mingeid seoseid luua, aga üsna kindel, et ära minnes olen unustanud ta kus see või teine. Ega mina siis tagasi ennast hoidnud:

-Enam, kui kindel, et kahe tunni pärast pole mul õrna aimugi kes sa oled.

Ma pole kindel, aga ma vist viskasin talle ikka korralikult puid alla, kuna tüüp vastas:

-Kui sa hakkad rääkima, et tunned siis ma tapan su ära.

giphy.gif

-Vägevad naljad sul küll.

-Sulle ei meeldi midagi?

-Aa suht norm on saada tapmis ähvardusi.

Nõnda ma siis dramaatiliselt lahkusin sealt lauast ja olin isegi enda üle veidi uhke, et suutsin vastu nähvida.

Lisaks on veel mõned kentsakad olukorrad olnud. Alustaks ühes grupist kes käis söömas. Grupijuht astus minu juurde ja rääkis, et ühel tädikesel on hammastega probleeme. Esimese mõttena käis läbi, et kas mina pean nüüd tema hambaraviga tegelema? Noo ei, asi läks veidramaks. Palus, et kokk tema lihalõigu hekseldaks tükkideks. Siis juba käis peast läbi, et vaene naine ei suuda ise oma liha lõikuda ja hambad ka veel vigased. Toidu lauda viies vaatas mulle jummala vinks-vonks tädike otsa. Väe sellest oli ta veel ise ka hämmelduses, et miks tema toit meenutab koera toitu.

giphy (1).gif

Teiseks oli mul viieteistkümne inimese laud kus siis läks ühiseks maksmiseks ja üks soome piff küsis minult puhast taldrikut kuhu saaks raha panna. Ma juba jummala häpi, et kas tõesti SOOOOMLASED jätavad mulle jotsi??? Noo ilmselgelt oli neil mingi korjanduse moodi asi kus siis koguti tervet summat niiii facking täpselt, et ma sain seal ühe suure, jämeda ja ümmarguse nulli jotsi. Kas nad reaalselt arvavad, et ma teen seda tööd kuna minu palk on lihtsalt nii suurepäraselt hea? Noo vaevalt küll.Või kui klient tuleb ja tänab mind personaalselt üli hea toidu ja teeninduse eest siis nagu realt fuck off. See ei maksa mu arveid ega midagi muud. Okk, mul on hea meel, et sa ikka tänad ja blablabla, aga raha on see mis mind aitab.

Hetkel tundub, et peale tööd pole vist parim mõte postitust kirjutada, kuna tundub nagu oleksin mingi kibestunud sitane vananäss, kes ei oska enda ümber seda kõike head näha. Siiski ma olen ka inimene ja vahest võib vinguda ka 😉

 

Advertisements

2 kommentaari “[280] #TBT: Kliendi ähvardused

  1. Ma töötasin pikka aega kassapidajana. Lõpu poole tundsin üha enam, et raha eest ka enam ei suuda 😀 Kliedid ajasid niiiiiii närvi ja mulle sattusid pidevalt täielikud vinguviiulid, ülbikud jne. Ma ei viitsinud kunagi klientidega vaielda ega õli tulle valada. Kannatasin ära ja pärast puhketoas mossitasin ning bitchisin kolleegidele 😀 Õnneks tapmisähvardusi pole saanud, aga üks meesterahvas soovis mulle kord “ilusat seksirohket nädalavahetust” 🙄 tnx nh 😀

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s