Mitmeid aastaid olen juba üritanud ennast vedida metsa, et siis korjata omale talveks marjakesi või mõnda muud head saadust, aga koguaeg magan ma need õiged valmimis hetked maha. Või ma lihtsalt ei viitsi ja teen muud plaanid.

See suvi sai nüüd ennast parandatud. Minu esimene käik metsas sai tehtud ning metsmaasikad on korjatud. Siinkohal siis ütleks veel, et ei iial mina enam neid korjama lähe. Muidu oli kõik enamvähem talutav, aga need on nii pisikesed, et selle ämbri täitmisega läheb reaalselt terve päev. Lisaks sellest kükitamisest on järgmine päev jalad valusad. Ma isegi ei osanud unes näha, et peale seda jalutamis asja võin ma mingi kükitamisega saada lihase valud. Ju sai treenitud lihaseid mida niisama uimerdades ei treeni.

source.gif

Muidugi oli meil ka vist kehv koha valik, kuna arvatavasti olid Meie Küla peo külalised selle koha juba puhtaks riisunud nii mööda minnes. Seega olingi nagu nõela heinakuhjast otsimas. Vahepeal läksin küll sügavamale maastiku sisse, aga seal läks pinnas ja ümbrus nii kahtlased, et ikkagi loobusin. Suudan olla metsas siis kui enamvähem on jalgealune nähtav, aga kui asi on liiga heinastunud siis ei või kunagi teada mis elukad seal peidus on. Ma madusi üldjuhul ei karda, agaaaa samas ei tahaks neile peale ka astuda. Kuigi oleks ikkagi päris huvitav kogemus see mao hammustus ära katsetada, ega see ei saa nüüd kassi omast valusam olla. Ilmselt ei sooviks ma seda rästikult.

Kaasa sai võetud ka kindral (madre siis) ning tema algatusel võeti kaasa ka õe mees ning kaks last. Linna vurre kohaselt oli mul ilmselt ebasobiv riietus ehk lühkarid ja tennised. Parim valik oleks valged püksid ja kummikud. Valged püksid siis selleks, et paremini puuke näha, aga need peale eelmise aasta katastroofi mind enam ei hirmuta. Siiski üle viiekümne puugi ja väljatõmbamis kogemus on suurem kui keskmisel eesti arstil 😀

giphy (3).gif

Paar aastat on mul ähmaselt olnud meeles, et väiksena sai mingit veidrat magustoitu tehtud metsmaasikatega. Siinkohal võib mind minu mälu petta, aga seal tuli vist kokku segada hapukoor, kakao, suhkur ning siis metsmaasikad. Lõpuks vistai see kemüüse külma ning pärast sai seda söödud kui jäätist. Ma ei tea kas selline asi eksisteerib ka teistel. Ilmselt see külmutamis värk on meie perekonna viga, kuna parim viis sefiiri söömiseks on kui neid sügavkülmutada. Sefiiri nii öelda jäätis on maailma parim.

Maasikaid kokku sain ma vist kusagil 200 grammi. Viskasin need oma udupeenete IKEA sügakülmutamise kotiga sügavkülma. Hiljem kui õhtul tädi juures olime siis selgus, et suhkur peab nendega olema kaasa, sest muidu lähevad mõrudaks. Veab, et seda järgmine aasta mulle keegi ei öelnud. Lisaks need suudavad seal külmas olla maksimaalselt kolm kuud. Noo tõesti miks näha nii palju vaeva kolmeks kuuks. Kuidas ma siis detsembris omale toorjuustu kooki vähese metsmaasikaga teen??? o_O Järgmine aasta ostan ma pigem neid turul, kui mitte raha kokku ei hoia siis vähemalt aega küll.

giphy (4).gif

Siiski ei mata ma lootusi maha seoses mustikatega milleks on olemas see korjamis asjandus. Korra olen ma isegi sellega käinud mõned aastad tagasi metsas ning tõesti on tulemus parem kui ükshaaval noppida. Eks ma järgmine aasta üritan ikka parema metsmaasika koha ka leida Bipolaarne nagu ma olen siis suudan oma meelt sada korda muuta 😀

Advertisements

Üks kommentaar “[274] Korilus

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s