Jaanipäeval istudes tuli jutuks joomine ning kuidas ikka sai otse peole mindud. Lisaks siis Chatlin alles oma hiljutisest kogemusest rääkis, et on ju ka tema seda teinud ning miks siis ei võiks ka nüüd. Vot see pole enam nii kerge. MA hästi enam ei mäleta, aga ta vist lõpuks ei jõudnud tööle või läks ta sinna paariks tunniks.

Neljapäeval tekkis mul ei kusagilt joomis tuju. Lihtsalt selline tunne, et jooks ennast jummala kinni ja siis üritaks järgmine päev kuidagi töö ära teha ning siis koju magama minna. Siinkohal ma siis täpsustaks üle, et ma ennast nüüd mällu ei joonud ja magama läksin vist kusagil kahe paiku. Pole nagu midagi hullu, kuna on ka hiljem magama mindud või siis polegi magama mindud.

tenor

Ilmselgelt olen ma veits selline hull inimene kellele on väga suur hirm sisse magada ja nõnda ma kuskil kell kuus tegin ehmatusega klapid lahti ja haarasin kohe telefoni. Nähes kella lendas telefon suure kaarega põrandale tagasi. Korraks veel mõtlesin kas nüüd või ekraan katki minna, aga seda muret polnud. Lõpuks kui äratuskell helises siis enam polnud seda jaksu ennast kuskile tööle liigutada. Ületundide tegemisega on mul  kerge varu tekkinud hilinemisega ning neid ma siis hakkasin reede hommikul ära kasutama. Loiates vannitoa poole, et pessu minna ei suutnud ma ennast ära kiruda. On ikka vaja sellel joodiku Kristjanil ennast ilmutada.

Ega nüüd seal tööl ka kõige kergem polnud kuna ei saanud mina aru kas ma olen nüüd kaine või alles purjus. Ainuke asi mida mõistsin oli see, et hääl oli korralikult kähe. Eks inimene vist ise tunneb seda kõige paremini, vähemalt teised sellele tähelepanu ei pööranud. Ma lihtsalt ei suutnud ära oodata millal see tööpäev läbi saab, et minna poodi ja osta omale õhtuks toit ja siis lihtsalt oleskleda kodus teleka ees >:D

tenor (1).gif

Muidugi oli härra eriti tark, kui ta hakkas reedel peale tööd minema Rimisse. Ilmselgelt oli see pood nii palju rahvast täis ning ma lihtsalt korra mõtlesin, et kohe ma ära flipin. Otsides maisitärklist ja kartulitärklist pidin ma hulluks minema. Mina ei tea kus kohas Rimi neid hoiab, aga kindlalt võin öelda, et päike sinna ei paista. Ma olin reaalselt kõik asjad juba vahepeal kokku otsinud, aga neid kahte pole. Otsisin isegi looma toidu juures, aga nietu. Lõpuks ma siis loobusin ja läksin Maximasse. Seal tundus kohe kõige loogilisem minna jahutoodete juurde ning nõnda need mulle riiulil tõtt vaatasid.

Vähe sellest, et kogu see shoppamine oli mulle tugeva peavalu mananud siis meenus, et pean kesklinna postkontorisse/pakimajja. See parkimine on ikka nende ehitustega eriti julmaks muudetud. Sõidad seal kvartalite vahel ringi ja sul lihtsalt pole kuskile oma masinat panna. Ma juba vahepeal mõtlesin loobuda, aga siis lõpuks sain kusagile Koidula pargi juurde pidama. Väike Pärnu elaniku jaoks on Koidula parist kõndimine Porta juurde väga suuuuur vahemaa. Mitte, et ma hommikuti kõnnin seitse kilomeetrit tööle, aga see 700 meetrit on too much.

tenor (2).gif

Muidugi see söögi tegemine oli veel omaette piin. Plaan oli teha siis krõbe kana magushapus kastmes ehk siis umbes nii nagu Chopsticksis ja muudes kohtades. Ilmselgelt ma seda never enam ei tee. Kõik oli enamvähem norm kuni läks siis selle kana frittimiseks. See reaalselt tundus üks lõputu üritus ning minu köök vist pole kunagi nii pasane olnud kui peale seda vaaritamist. Õli lihtsalt pritsis vist naabrite korterisse juba ja mina sain ka kerged kuuma villid kätele. Why in the hell keegi sellist asja üldse kodus teha tahaks? Kastme maitse ei olnud ka kaugel selline nagu chopsis vaid meenutas Salvesti purgi oma mis on nagu veits rõvekas.

Kogu see söögi tegemine hävitas mu energia varud nii nulliks, et ma isegi ei jõudnud riisinuudleid valmis teha. Sõin mõned tükid krõbedat kana selle ”maitsva” kastmega ning siis luusisin niisama internetis ringi. Kuskil kaks tunnikest siis peale puhkamist võtsin ennast käsile ja koristasin selle pasanteeria köögist ära. See kartulitärklis oli ikka ennast igasse prikku pressinud ning õliga olid kõik seinad ja põrand koos. Arvatavasti ma valmistasin toitu kaks tundi ja koristasin tund siis võib öelda, et see on kõige aeganõudvam vaaritamine olnud. Ilmselt ka vaimselt oli väsitav, kuna minu nägu oli retseptis kinni. Vaatad küll, et kerge retsept, aga noo tutkit.

 

Advertisements

Üks kommentaar “[273] Vanadus lööb kaikaga pähe

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s