Pole siin mingit saladust teinud, et olen läbi oma pika elu nii mõningaid karjääri võimalusi proovinud ning pikemalt peatunud just kelneri ametil. Loogiline valik ka siin väikses turismipealinnas Pärnu, kus igal nurgalt mingigi söögiasutus särab. Kuna minu viimane karjääri valik IT alal on ametlikult kestnud viimased kolm-neli aastat siis ühe jalaga olen ikka olnud kelneri ametis.

Võimalik, et just jootraha meelitab mind selle juurde, aga sellest rääkida on patt, kuna osad võivad kohe ära flippida. Ettekandja\kelner peab ikka tegema tööd selleks, et pakkuda inimestele head teenindust mitte ainult rahast mõtlema. Selge see, et hea teenindus on hea kelneri alus, aga ainult sellega ma oma makse ei maksa. Palk on niru nagu ikka.

giphy.gif

Ei olnud soov nüüd siin kirjutada nirust palgast ja oma meeletust jootraha sõltuvusest. Pigem on viimased päevad mind painanud lubadus, et kui ühel asutusel on ikka juulis töötajat vaja siis võin ka mina oma paksu perse letti lüüa ja paar väledamat sammu teha. Olen ikka mõelnud, et üks nädalavahetus kvartalis võin ikka ja jälle uuesti kelneriks kehastuda. Sai seda siis ka märtsis korra tehtud ning tundub, et asi on veel käpas.

Seoses selle mõttega on mulle meenunud igasuguseid seiklusi olles kelner ja tegeledes just nende vaimukate probleemidega. Näiteks ei saanud ma kunagi aru miks inimesed tundsid huvi minu eraelu kohta. Oli olukord kus üks klient hakkas reaalselt küsima kas see ongi nüüd minu õpitud eriala ning kas ma jäängi elulõpuni kelneriks. Mis oleks sellest halba kui inimene jääks elulõpuni kelneriks? Amet nagu iga teine millel vanusega mingeid realiseerimist ei tohiks olla. Jõuan toitu käes hoida siis ikka suudan ka tööd teha.

giphy (1).gif

Lisaks oli mingi naine kes siis uuris kas teen seda tööd päriselt või kooli kõrvalt. Seletasin talle, et eks ikka kooli kõrvalt. Edasi oli kohe küsimus mis ma siis ka koolis õpin. Seletasin talle siis, et õpin IT-d ning tulevikus sooviks ikka ennast IT  alasel tööl näha. Kus siis see naine läks jutuhoole ning rääkis kui ka tema poeg õpib ülikoolis IT-d ning on väga uhke tema valiku üle. Ka mina olen uhke tema valikute üle, aga kiirel ajal ei ole eriti sobiv mul temaga rääkida, sest toidud köögis jahtuvad ning osad inimesed soovivad maksta. Taaskord olen see pehmo kes ei oska kunagi EI öelda 😀

Muidugi on need kliendi pärlid ka parimad:

Mina: Kas soovite mulliga või mullita vett?

Klient: Ja

Mina: Kas suur või väike õlu?

Klient: Ja

Mina: Kas makste kaardiga või sulas?

Klient: Ja

Muidugi on mul veel näited mitte enda elust vaid mis töökaalsasel on juhtunud:

Klient: Can you ketchup?

Klient: Do you speaks English anymore?

giphy (2).gif

Ma sätiksin need kõik kliendid kategooriasse: Huvitav. Nendega saab nalja, aga seda eo tohi liiga palju juhtuda, muidu nad lähevad edasi Tüütute alla 😀 Parim oli veel see, et arutasin ühe naissoo töökaaslasega, et kas temalt ka inimesed isiklikke asju küsivad ning see naeris ja vastas: “Ikka, telefoni numbrit.”

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s