Nõndaks jätkates siis enda reisi blogi jätkan enda jutukest siis teisest päevast, kui luusisime Amsterdamis ringi.

Linnavahel sai ikka külastatud coffe shopi. Ma võtsin katsetuseks endale ühe muffini ning mõtlesin seda pärast hotellis proovida. Otseselt ei tahtnud ju linnavahel mingeid haigeid asju teha.

Kahjuks läks mul linnavahel kõndides kõht nõnda tühjaks, et haarasin selle ainsa muffini ja järasin selle sekundiga ära. Vähemalt sain kõhtu mingigi põhja alla. Ma selle mõju kuidagi eitundnud ja arvasin, et ju siis tegu petu kaubaga. Vahepeal üks reisisell rääkis, et talle oli öeldud, et tasub süüa pool või isegi vähem, kui sa pole just igapäevane junky. Noo tore, et ka minuni see hoiatus jõudis.

20170426_121057.jpg
See rohelus oli nii meeldiv

Oli siis aeg otsida kohta kus endale tugevam põhi alla saada. Kaugele ei viitsinud minna ning siis hüppasime kohe mingisse Italiaano restosse. Sel hetkel ma juba hakkasin tundma, et see muffin hakkab mingit mõju mulle avaldama, aga ma polnud päris kindel. Restorani kelner oli väga abivalmis ja juhatas meid kohe lauda ning viskas menüüd ka ette. Vahepeal käis üks vetsus, kuni teised vaatasid menüüd. Selgus siiski, et see polnud päris see mida me otsisime ning mõtlesime edasi minna. Vahepeal see meeldiv kelner hakkas juba väga närviliseks muutuma, kuna me ei olnud valmis tellima. Üritasime siis seletada talle, et sorri me siiski ei leidnud siit midagi meeldivat ja liiguksime parema meelega edasi. Noo edasist draamat poleks ma mitte kunagi osanud oodata.

Tüüp hakkas siis meid survestama, et oleme kasutanud tema vetsu ja raisanud aega ja me peame vähemalt joogid tellima. Keegi ei võinud ennem isegi püsti tõusta, kui mingigi tellimus oli talle öeldud. Proovisime leida kompromissi ning pakkusime välja, et maksame siis selle vetsu kasutamise eest. Me siiski ei saanud seda, kuna me olime ebaviisakad ja ei küsinud luba tema restorani vetsu kasutamise jaoks. Kuna mina olin väikse muffini üledoosi saanud ja tüüp tekitas paanikahoogu siis maksin selle joogi arve kinni, et võimalikult kiirelt sealt minema saada.

Üldjuhul oli meil siis edaspidi alati hirm, et ennem vaatame menüü üle, kui kuskile istume või sisse astume. Kuradi kahju, et ma enda kelneri karjääri ajal sellist väljapressimis meetodi ei teadnud. Kindlasti oleks tööandja minuüle äärmisel uhke. Vähemalt toon ma asutusele raha sisse, kuigi vaevalt kliendid enam tagasi tulevad.

Edasist asja mäletan ma suht häguselt. Me leidsime mingi burrito koha, aga minu kõht ei olnud enam tühi ja ma lihtsalt istusin laua ääres. Point oli selles, et ma ei saanud eriliselt väga aru mis toimub kuna see muffin sai oma täis mõju. Ainuke mida ma üritasin teha oli normaalselt käituda, et keegi ei saaks minu tripist aru. Muidugi oli veider kõndida linnavahel käed taskus, aga samalajal sa tunned, et sul pole pükse jalas. Sa vaatad, et sul on püksid jalas, aga sa ikkagi ei tunne neid.

20170427_225157.jpg

Hotelli tagasi jõudes puhkasime veidi ja mina salaja kainestusin enda tripist ning siis üsna pea liikusime tagasi linna. Meie õnneks sattusime Amsterdami perioodil kui hakkas kuningapäev, ehk siis kuningas sai 50 aastaseks ja sellel puhul oli linnas üritused. Esmalt sattusime väiksele tänava peole kus tuli meeldivat jazzi/popi mussi. Kuna seistes hakkas külm siis otsustasime edasi liikuda ühe silla juurde mis pidi olema üks kõige ilusaimaid mis seal linnas on. Meie eeltööna pidi see olema meie hotellist ca 700 meetrit, aga reaalsuses oli see siiski palju kaugemal. Tee valisin seekord mina, kuna eelnevalt linnapeal kõndides oli üsna tavaline, et seisime ja otsisime kus see õige koht ikka on. Minu valik oli sirge tee kus ei peaks seda kaarti koguaeg passima.

Teel sillani oli veel üsna huvitava vaadata kuidas purjus noored oma ratastega ringi vuravad. Oli kaks tüdrukut kes tiirat-taarat sõtkusid oma sihtkohta, kui juht jäi veidike jänni. Pakikal olev pliks siis jõi oma viski taolise asja lõpuni ning võttis juhi ameti üle. Esimene suurem küngas muutus neile kohe tõsiseks probleemiks ning sealt nad lükkasid oma ratast üles. Muidugi alla minnes hüppasin mõlemad rattale, aga mul oli vist suurem hirm, et nad puule otsa sõidavad, kui neil. Õnneks nad siiski matsu ei pannud, aga naljakas oli ikkagi vaadata kuidas nad purjalik rattal on 😀

Seega siis see maailma ilus sild mis pidi meile muljet avaldama. Kuna nö vaatamisväärsuste menüü pandi kokku ilma pildita siis keegi ei teadnud milline see otseselt välja näeb ning kohale jõudes oli ikka suur pettumus. Oleks ikka oodanud mingit suurejoonelist silda, aga see kahjuks jäi üsna kesiseks. Isegi Pärnu kesklinnasild on suurem vaatamisväärsus. Muidu selline ego pole, aga tõesti.

JÄTKUB……..

Advertisements

Üks kommentaar “[234] Amsterdami reis vol 2

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s