Vahepeal olen siin väga vaikseks jäänud, aga nüüd on hakanud taas aega tekkima, et midagigi siia kribada. Alustan siis ”comebacki” oma viimasest reisi kogemusest Amsterdamist ja selle teele jäänud juhtumised.

Reis oli siis bussiga ja meid oli kokku kaheksa. Seltskond oli hoolikalt valitud ja kõik oli vägev. Meie algus pidi olema kell kolm päeval, aga ilmselt ei saanud see päris see kell alguse. Väikse bussi viperluse tõttu startisime hoopis poole kuue ajal. Meil kõigil oli bussireisiks veel erilised party topsid kaanega, et alkoholi ega muud vedelikku välja ei voolaks. Esimeseks peatuseks oli kohe Raeküla, kus tagumise luugi avamisel kukkus minu party klaas vastu maad kildudeks.  Teiseks peatuseks oli ilmselgelt Ikla kus siis tankisime oma alkoholi varud peale.

Iklas käidud siis oli kohe suund Amsterdami poole. Seega ootas meid ees pikk bussisõit ja 2000 kilomeetrit. Kuna tee oli pikk ja aega tuli kuidagi surnuks lüüa siis ette oli valmistatud mälumängu küsimused. Ilmselgelt mina sellega hakkama ei saanud ja olin lihtsalt mängija. Baila baila ja muud asjad siis ma kustusin kuskil Läti või Leedu tee peal ära. Klapid sain lahti alles Varssavi külje all. Tanklasse astudes kohtasin ma enda vana armastust- paprika Lays. Rämpsuhoolikuna olin ma sellest riigist kohe väga vaimustatud. Seega minu Poola hommikusöök oli tops kohvi ja pakk Laysi. Ja need hinnad, noo kui rikkana ma ennast kohe tundsin :D. Linna me minnes ei külastanud kuna peamine eesmärk oli jõuda Amsterdami nii kiirelt kui võimalik.

20170425_072128
Poola hommikusöök

Hakkas siis see lõputu sõit läbi Poola edasi. Ja ma tõesti mõtlesin vahepeal, et see Poola on üks lõputu riik mis mitte kunagi ei lõppe. Ootus Saksamaa ees oli vist nii suur. Lõpuks siiski jõudsime Saksamaale ja tanklas oli peatus. Üks reisisell ostis oma lemmik piima jooki mida mõtlesin ka mina proovida. Kohe kui lonksu suhu võtsin otsisin kohta kus seda väljutada. Liikusin väledalt prükkari poole, kuid ma tundsin et vaikselt hakkab rops ka üles tulema. Selgus, et see oli gaseeritud hapupiim. Ausalt ma pole midagi nii ilget kunagi joonud.

20170425_182034.jpg
Saksamaa loodus tankla tagant

Vahepealsed jauramised vahele jättes jõudsime õhtuks Hollandisse. Kuna me polnud kindlad millal me täpsemalt jõuame siis ei olnud meil öökohta ja hakkasime kiirelt sellega tegelema. Meie õnneks oli saada meie järgmise õhtu öömajas tuba kaheksale. Või vähemalt nii meie arvasime. Hotelli jõudes selgus siiski, et tegu oli kaheksa kohaga erinevates tubades. Segadust kui palju, aga lõpuks said viis olla ühes toas ja kolm teises. Mul oli siis au magada viiekesti koos kolme võõraga. Pole hullu, viskasime asjad tuppa ja läksime kohe sööma, kuna nälg tahtis ära tappa. Esimesena astusime mingisse kebabi restosse ja toidu saime ikka kibekiirelt kätte. Agaaaa see kebab oli siis noo nii tšilline kui olla saab. Tegime teenindajale asjkohase märkuse ka, aga see oli imestunud ja ütles, et kebab peabki vürtsine olema. Noo kes siis oleme meie, et hakata seal vägikaigast vedama.

Kõtud täis siis hakkas ju loomulikult jaht sellele coffee shopile kus saaks midagi osta mis seal lubatud on. Edasi jäime neljakesti ning siis läksime kanali äärde oma joindikest tegema. Õnneks oli õhtu juba pime ja kedagi me enda ümbruses ei näinud. Naersime veidike ja siis läksime hotelli tagasi. Uksest sisse astudes nägin et ka meie teised toakaaslased olid ennast magama sättinud ja nendeks olid murjamid. Mis te siis arvate kuidas ma hommikul magada sain? Nii kui üks nendest oma asju seal kobistasid siis mina enda nari teisel korrusel üks silm pilukil, et jumala eest mu telefon oleks alles ja muud asjad ka. Tänu jumalale olid mu asjad alles 😀 😀

Hommikul oli siis linnapeale minek ja esimesena läksime hommikusööki sööma lähedal asuvasse kohvikusse. Kuna ma muna jätkuvalt eriti ei söö siis pidin valima endale menüüst Healty breakfast’i mis koosnes siis tervislikust võikust ja greibist. Greibi suhtes olin veits kahtlev kuna see on üldjuhul kibe, aga võta näpust, see polnud kibe. Pildil on näha ka nuga mis peaks siis olema greibi lahti lõikamiseks, aga meie lauast ei osanud keegi seda kasutada 😀

20170426_112324.jpg

Kõhud punnis liikusime edasi linnapeale seda Amsterdami võlu nautima ja tõesti oli tunne, et kohe ostaks endale sinna maja või korteri. Linn oli ilus roheline. Tulles eestist kus veel tuiskab ikka lund ja muud cräppi oli see linn ikka teine asi juba. Muidugi oli juba omamoodi vaatamisväärsus ratturid kes tuhisesid mööda nagu auto. Eraldi rattatee oligi nagu üks rattakiirtee. Nende kiirus oli ikka päris suur ning nende teele jäädes võib nii mõnigi raskem vigastus tekkida. Teel Hollandisse mängisime mälumäng ja üks küsimus oli seoses sellega, et kui palju igal aastal Amsterdami kanalistest rattaid välja tõmmatakse. Vastuseks oli kusagil 100 tonni. Ma ei mõista kuidas on võimalik enda ratast kanalisse ära uputada? Kas nad tõesti on siis nii kivis?

Peab ka mainima, et turistikaid oli kohati väga raske teha kuna rahvas sebis edasi ja tagasi. Üks kanali pilt on mul ehtne näide, et peab ootama vaba hetke ja siis saad oma ideka turistika teha. All on näha seda sekundit kui ühtki matsi minu teel polnud 😀

 

Jätkub…….

Advertisements

Üks kommentaar “[233] Amsterdami reis

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s