Pole just väga aktiivne oma blogiga olnud, aga siin ma nüüd olen ja teen oma esimese veebruari postituse. Kui tavaliselt ma redutan pühapäeviti niisama kodus, kuni päev õhtale jõuab siis seekord läks asi vähe teisiti.

Eile õhtul siis Evelin tegi ettepaneku minna lambaid vaatama. Tõesti pole kunagi lambaid nõnda lähedalt näinud ja olin nõus. Alles siis kui teele asusime selgus tõsiasi, et need lambad on lauda ja seal on ikka korralik metaanikas õhus. Oleks teadnud mingid kaltsud peale visata, aga oli juba hilja. Evelin oli kogunud Postikast leiba ning need lambad jahvatasid seda ikka meelsasti omale sisse. Mingi hetk tundus, et see on neile narkootikumite eest. Kuivanud leiba jahvatasid kohe kuuldava häälega oma suus. Minu suurim soov oli bondida arglikute tallekestega, aga sõna otses mõttes aasta ema lootis koguaeg minu käest leiba saada. Aasta ema on ta sellepärast, et suudab ise oma tallekesed ära lutitada.

Laudast väljudes sai linnalaps Kristjan üllatuse osaliseks, kui avastas, et tallad on sitaga koos. Nõnda siis Malle õpetas puugitantsu mis oli pigeb tibu-tibu oma, aga igalühel omad nimed. Suusatasin lumes, et sellest pasast lahti saada. Talu peremees arvas, aga et on hea nõnda poodi minna siis järjekord lüheneb kiirelt. Eriti kui hõlmad lahti teen ja veidi tuulutan. Aida taha minnes oli väljas veel lahtised lambad, aga need hakkasid kõik mind jõllitama ja see oli criipi. Üks mälus oma heina ja vaatas otsa nagu mingi marutaudis loom, kes kohe-kohe ründab.

Jäin siiski seekord ellu ja linna jõudes kiirutasin kohe kikzi juurde kellega oli plaan Jõulumäele minna suuskama. Isalt laenasin pükse, kuna minu dressid on kolimisega kaduma läinud ja teksadega oleks seda äärmiselt kentsakas teha. Sinna sõites ma juba korrutasin, et sellest tuleb üsna mark kogemus, kuna mina pole seitse aastat suusatanud ja Kiks kusagil kolm kuni neli.

Võrdlemisi palju rahvast oli mäel ja seda enam ma tundis kui mark kogemus sellest tuleb. Suusad laenutasime kohapeal ja hind oli üsna mõistlik: 4 euri tund. Suusad käes siis liikusime raja poole. Mul läks suuskade kinnitamisega juba elu aeg kuna esimese saapa sain enamvähem kohe külge, aga teisega jukerdasin ikka pikalt. Nõnda hakkas see lõputu nühkimine pihta kuna liuelda? me ei osanud. Teised lasid küll seal kiire hooga ringi, aga me ikka siplesime seal kops koos. Esimene allamägi läks rahulikult, aga teine oli minule juba vähe dramaatilisem kukkumine.

Muidugi ei saanud ma aru miks mina ei osa liuelda ja üritasin möödujaid järgi teha. Mida suuremaks see hoog läks seda uhkem tunne tekkis ja siis koheselt näoli maha. Muidugi see suur hoog on minu mõistes, teistel on see arvatavasti esimese kolme liu kiirus.Kuid lõpuks finiši poole jõudes oli juba jõhkram allalaskmine ja seal tekkis mul väike hirm, sest ma eelnevates olin pm kõigis käpla käinud. Schults siis läks ees ja see lõptas kraavis jalad püsti. Tema naermine oli ainult üles kuulda. Muidugi selle nägemine süvendas mulle veel suuremat hirmu ja lõpuks minnes sain kohe alguses aru, et läks pekki. Jalad võbisesid nagu haava lehed ja poolel teel olin perseli maas ja selili lohisesin alla. Õnneks valus ei olnud, seda tänase seisuga, aga naljakas küll. Jumal tänatud, et lõpule nii lähedal olime, sest me ikka korralikult naersime seal.

Advertisements

2 kommentaari “[210]Pühapäev looduses

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s