Kuna Kikzi puhkus oli lõppemas ning külastus Soomes sai tal läbi siis alandlikult kutsus ta mind omale sadamasse vastu. Noo kes olen siis mina ütlema ei, kui inimene ilusti küsib.

Tema laev saabus 22.30 kuid ma mõtlesin, et Tallinnas võiks oma aja maksimaalselt ära kasutada ja külastada tuttavaid keda pole siis ammu näinud. Esimesena valisin strateegiliselt Marise välja kuna ta on tööl ja ma saaks siis süüa. Seega ma külastasin kohvik Sõbrad mis asub imelises kalamaja rajoonis. Autoga liigeldes olen ma üldjuhul seda rajooni vältinud teades mis, et enamus tänavad on kuidagi ühe suunalised ja mingi jama nendega on. Nõnda ma usaldasin taaskord google mapsi mis juhatas mind sõitma ühesuunalise tänaval vastassuunas. Ho fun is that? Sain siis ringiga sellele kuramuse tänavale ning parkisin auto kähku ära ja jooksin kohvikusse.

Kõht oli punni söödud siis oli aeg edasi liikuda kuna ajagraafik oli tihe. Auto juurde jõudes ootas mind meeldiv kirjake munitsipaalpolitseilt kes nõuavad minult raha. Ju oli ma siis hajevil, et ei pannud parkimis keelavat silt tähele. Maakas linnas. Liikusin edasi Salti juurde kus Markoga kiirelt mõned sõnad vahetasin ja sealt edasi juba Gemossi. See on siis minu lemmik pood kuna seal on veidrad asjad siga odavad. Näiteks olen ma hull tundegieine pugija ja seal maksab tervenisti kilo viiekas. Noo mida helli nagu? Lisaks avastasin ma eile supersoodsa pakkumise- mandlijahu oli 1kg vaid 9 euri.

giphy (4).gif

Shopingud tehtud siis võtsin suuna Kristiine keskuse poole, aga Järvevana taal oli väike juhtum ühe bussiga. Mina olin siis vasakul reas kuna ma teadsin, et parem poolne rida kaob juba mõnesaja meetri pärast ära. Buss oligi siis paremas reas ja kui me mõlemad keerama hakkasime siis vaatasin bussi poole ning bussijuht vaatas mulle otsa nagu oleksin sada euri võlgu. Noo cmoooon ja siis hakkas lihtsalt minu ritta pressima ilma, et oleks suunakat sisse pannud. See hetk mulle meenus miks on ikka Tallinna liiklus meeldiv. Pärnus olles sa lihtsalt kulged mööda loogilist teed, aga seal pead ennem autosse istumist teekonna nii hoolikalt läbi mõtlema. Ehk kohalikel tuleb see loomulikul teel, aga ma juba puhas maakas tagasi.

Ilmselt olin Kristiine keskusest ka piisavalt kaua eemal olnud kuna ka seal suutsin ära eksida. Ma parkisin oma auto kuskile kolmandale korrusele ja sealt keskusesse sisenedes pidi härra loomulikult teloga rääkima. Lõpuks Cropi juurde jõudes oli ikka päris suuuur hämming. Kuidas ma sinna tagasi saan ja kus on New Yorker. Ma pole kunagi nii palju mõtteid korraga oma väiksest ajust läbi lasknud. Pea oli nagu mingi nuti telefon mis liigsest kasutamisest hakkas üle kuumenema. Lõpuks Liisa hellas ja ütles, et hakkab kodu poole liikuma. Mina muidugi küsisin kaua sul umbes läheb ja vastuseks sain et ca 20 min. Noo selge, vähemalt 10 minutit oli mul aega leida auto üles. Ringi tammides leidsin igast poode, aga kusagil ei paistnud seda eskalaatorit millega alla sain.

giphy (3).gif

Lõpuks oli eskalaator leitud ning parklasse oli pääse saadud, aga gde mašina? Nietu! Nüüd oli siis aeg otsida oma auto üles. Ma reaalselt pole ennast nii mannetuna tundun. Aega läks, aga leidsin ka selle auto lõpuks üles.

Üldjoones oli ikkagi väga nostalgiline taaskord Tallinnas olla, kuigi see linn mind jätkuvalt vihkab. Muidugi peab kiitma veel Uulitsa burksi mis on jätkuvalt tasemel. See ongi üks asi millest ma puudust tunnen, et pärnus ei saa kvaliteetset burgerit.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s