Kuna eile oli see lahe päev kus Pärnu haiglas oli heaolukeskuse lahtiste uste päev siis mina kui töötaja ei saanud juhust kasutamata jätta.

Esimesena valisin siis välja koha kus saab kehamassiindeksit mõõta. Muiudugi saaksin seda ise ka internetis vaadata, aga seal oli selline spets kaal mis andis kohe rasva ja muu tulemuse ka. Fääncy pääntsi. Suure hirmuga siis astusin kaalule kuna ma ikka paraja polstrika mees. Tulemus oli üle ootuste positiivne kuna füsio kes olukorda seletas siis minu kehalise aktiivsusega inimene peaks olema ammu ilma rasvunud. Siinkohal ei teagi nüüd kas peaks oma vanemaid kiitma heade geenide eest?

giphy (6).gif

Muidugi jäi minu õnn üsna üüratuks kuna edasi liikusin leti juurde kus sai mõõta vererõhku, hemoglobiini ja veresuhkrut. Kui aus olla siis ma ei saanud aru mis täpsemalt toimub kuna pool sellest ajast ma istusin telefoni otsas. Loomulikult keegi terve päev ei helista, aga kui sa midagi teed siis on vaja kõigil abi. Tänks Murphy seadus. Vahepeal siis õde sai küsida kas vererõhuga on ennem ka probleeme olnud. Noo ikka on vahest kõrge olnud, aga midagi nagu otseselt pole olnud. Koheselt tõmbas tal jumala kinni, et miks keegi sellega tegelenud pole. Sealt tuli siis veel küsimus kas mul on esinenud peavalusi. Noo vahest ikka on, kellel siis neid poleks. Samuti arvasin et ka peapööritus on normaalne kui kusagilt järsku püsti tõused.

Igatahes öeldi, et pean järgmisel päeval minema koormustesti tegema. Üli kõvv, see on taaskord protseduur mis on nii ebameeldiv. Surad seal velo peal kuni pm pilt tasku läheb. Fun, fun, fun. Positiivne oli asja juures see, et veresuhkur ja see teine asi oli korras.Kui ma olin järjekorras siis üks teine IT inimene hoiatas mind, et parem ära tee neid teste siis saad öösel paremini magada. Ma ilmselgelt muigasin sellepeale, kuna ma olen niii terve inimene. Mis te arvate kui palju ma kahetsen enda enesekindlust nüüd?

giphy (7).gif

Muidugi oli veel tore üllatus see kui tund ennem töölt ära minekut hakkas selg imelikult tuikama. Mingi hetk mulle jõudis siis kohale, et istmesoojendus on oma töö teinud. Tänka, aga ma ei pane seda enam never tööle. Olles vanemate juures oli mul tunne, et olen neist vanem. Selline tunne nagu oleks paugust saanud sotiseks. Jalatseid koperdasin jalga kusagil viis minutit ja seegi oli puhas piin ning tundus pigem tunnine üritus.

Muidugi koju minnes pidin oma nartsu eest hoolitsema kes igakord üritab koridori joosta. Vahest joppab ja suudan teda sabapidi tagasi tirida, aga mõnikord aja teda mööda trepikoda taga. Ilmselgelt oli eile taaskord see päev kus ma teda mööda koridori pidin taga ajama. Jumala mõnus on sotisel pensiol mööda koridore joosta. Ma olin vist esimest korda Kasperi peale vihane.

giphy (8).gif

Minu lõpp küsimus oleks selline: Kas ma olen tõesti ainus kellele istmesoojendus nõnda on mõjunud? Kui sul on ka sellist probleemi esinenud siis palun anna mulle teada kuidas sa sellega võitlesid. Ma olen liiga nõrk inimene, et seda ära kannatada 😀 😀 😀

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s