See on nii seatud, et aeg ei peatu, vaid aina edasi tõttab. Need on klassikaliseks muutunud sõnad mis on ritta seadnud ansambel Apelsin.

Teen ma siin mis ma teen, aga olen maha maganud oma blogi esimese sünakri. Ma loodan et suurt solvukat blogil pole. Kuna selle pika aasta jooksul on 181 postitust tehtus siis oleks huvitav valida üks mingi alguasaja postitus mida uuesti reblogida. Eks selleks ei kulu palju aega, kui mul juba sobiv olemas. Mida Kristjan küll kardab???

Mõnda aega olin ma üsna kindel, et mina ei karda mitte midagi. Kui naiivne võib üks pudrulojus olla? Mingi hetk ma jõudsin järeldusele, et ma kardan asju, aga need võivad kohati olla üsna kummalised. Pean tunnistama, et ma tõesti ämblikke ei karda. Need on sellised vaiksed ja omaette hoidvad loomad. Seega siit tulevad minu hirmud:

ccc8038e64b853edc87f4cb19127d9a7

  1. Lepatriinud- jupp, ma kardan neid väikseid ”nunnusid” loomi kes su peale lendavad ja siis hammustavad nii, et sul on käsi pool nädalat jumala valus. Ka mina olin väiksena laps kelle lemmik putukas oli lepatriinu, tema punane värv tekitas mingil kummalisel põhjusel usaldustunde. Samas sai minu roosale fantaasiale üsna kiire lõpp, kui mind kuue aastaselt üks hammustas. Kui sa oled tundnud kuidas punane sipelgas sinu peale hammustab siis arvesta, et lepatriinu hammustus on kordades valusam. Kujutage nüüd ette, et olete tuttavaga väljas ja ta näeb su peal lepatriinut. Mis tema siis teeb? Oii vaata, kui nunnu lepatriinu su peale lendas. Ja mida mina teen? Kui ma ennem seda naersin siis nüüd oleksin ma surm tõsine ja küsik meeleheitlikult vehkides kus see värdjas ennast peidab.
  2. Varesed- see ehk ei tundu enam nii kummaline, aga neid olevusi ma kardan alates sellest ajast, kui üks mulle kunagi kallale tuli. See võis olla kusagil seitse aastat tagasi, kui ma kõndisin Pärnu läbi rannapargi ja üks jopski otsustas mulle pähe lennata ja seda korduvalt. Hiljem on olnud veel olukordasid kus need harakad mind üritavad rünnata. Ehk olen kunagi neile liiga teinud ja nüüd on karma võlg või oli see Rappija Jack. Ei oska kahjuks öelda miks nad seda teevad, aga ma usun, et naudivad seda ikka.
  3. Kott pimedas auto sõit- ehk on see seotud asjaga, et kartsin väiksena pimedust või siis ajasin pimedas kaks kitse alla, aga see tundub ikka eriti hirmus kogemus. Alles mõned päevad tagasi pidin sõitma Pirital kusagil mingi kloostri abihoone juures (Pirita kloostrit tükk maad edasi) ning seal oli ümberringi täiesti kott pime. Koguaeg oli hirm, et nüüd hüppab kuskilt kits ette või siis tahavaate peeglisse ilmub mingi jaapani pika juukseline saiko bitch kes hakkab oma juustega mind tapma. Õnneks ei juhtunud kumbagi, aga kujutate ette kuidas ma gaasi juurde lisasin? Kõikidest aukudest sõitsin läbi, kuna silmad otsisid kitsi või japsi plikse.
  4. Mesilaned/herilased/vapsikud- kui keegi tahab siseruumis nende elu säästa, sest nad on kõigest süütud loomad siis käige perse. Ärge tulge mulle mingist looma päästmisest rääkima ennem, kui te pole saanud nõelaga silma juurde ja olnud pool pilukas. See vaatepilt on sama jube nagu albiinost neeger. White trash. Kahjuks ei saa öelda, et olin ise otseselt süüdi kuna ma korjasin puu otsas pirne, kui üks nendest värdjatest (arvatvasti herilane, kuna läks paiste) lihtsalt mulle väiksele viie aastasele kallale tuli. Vanasti oli Port Artur 2 asemel maa tükk kus oli häääästi palju õuna pirni puid ning mina olin see väike pirni fanatt kes seal lihtsalt elas ja sõi neid ”puhtaid” linna pirne. Kujutate ette, et minu ema pole siiani kodu hoovi ühtregi pirni puud kadvama pannud? Seal on igast jama, aga küsides kus pirn on? Mmm selleks pole ruumi! Fain! Vaatame kellel on tulevikus ruumi vanade kodusse minna.
  5. Liftid- otseselt ma ei karda nendega sõita, aga nii kui toimub mingi kahtlane jõnksatus olen mina väga kahtlustav. Selle olukorra on taaskord pärssinud asjaolu, et mul on olnud liftide mõned intsidendid. Esimene neid oli Pärnu haiglas, kui lifti uste avanemisel keskmised uksed lihtsalt rippusid või loksusid meie ees ja need ei avanenud täielikult. Mina kes ma uksele kõige lähemal seisin sain vist väikse šoki seisundi, kuna ma olin viimane kes väljus. Samas saan öelda, et olin viisakas ja lasin teised ennem välja. Teine kord oli ITK-s, kui astusin uhkelt oma arvutiga tühja lifti ja seal olingi ainult mina ja minu arvuti. Vajutasin siis null korruse nuppu ja uksed sulgusid. Lift liikus kusagil pool meetrit ning jäi seisma. Mina koheselt panin arvuti maha ja hakkasin närviliselt kõiki nuppe vajutama. Sellest ei olnud abi ja proovisin viimase võimalusena uksed lahti nuppu ning see toimis, kui üllatuseks oli põrand mulle puusadeni. Taaskord sai tehtud elu kiiremaid liigutused ja sealt liftist kaduda kui tuul.

Siia oleks aga patt mitte lisada minu möödunud aasta lemmik laul. Sellest ei saa mul vist iial siiber.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s